"Hea vastane on oluline, et oma jõudu tunnetada ja arendada," ütleb Martin Plaser, maadlusklubi Korrus3 asutaja ja treener. Kui end proovile ei pane, siis ei saagi teada, milleks sa võimeline oled.
Seda ehk Tallinna kesklinnast ei ootakski. Ühes pealtnäha unustuse hõlma vajunud endises (tootmis)hoones Veerenni tänavas tuleb lihtsalt trepist üles kolmandale korrusele ronida. Seal avaneb ruumikas saal – maadlusklubi Korrus3. "Maadluse mõistes on ühik üks maadlusmatt, 12 × 12 meetrit, sellel saavad kõik trenni teha," ütleb Martin Plaser, mees, kes seisab klubi Korrus3 sünniloo taga. "Meil on siin neli matti! Kui alustasime, peeti seda suurushullustuseks."
Martin nimetab ennast tagasihoidlikult abitreeneriks: "Tegelikult on Korrus3 peatreener Raivo Kiilström, kes on ka Denis Bolunovi treener. Denis on tulevane lootus Eesti maadlusareenil. Mina rohkem asendan ja aitan." Tore seos on see, et 1994. aastal oli Raivo Martini treener, nüüd aga treenib Martini poeg Rainer tema käe all. "Ta on väga nõudlik, aga samas lahe ka. Just lastele on tähtis, et Raivo trennid on lõbusad ja lustakad, aga samal ajal sisaldavad tugevaid harjutusi. Ta justkui peidab keerukama osa mängu sisse ära. Ja lapsed tahavad siia tagasi tulla."
Martin ei salga, et konkurents nagu ka koostöö on maadlusklubide vahel tihe ja oluline: "Maadluses on konkurents väga tähtis, sest kui sul pole tugevat vastast, kellega kodumaal harjutada, siis pole ka mujal midagi peale hakata. Ilma hea vastaseta tugevaks ei saa. Aitan korraldada Euroopa suurimat maadlusvõistlust Kristjan Palusalu Tallinn Open nimelt selle pärast, et tuua tugevad vastased koju kätte. Tallinn Openi treeninglaager peeti just Korrus3-s ning see oli 130 osavõtjaga suurim maadluslaager Eestis."
Varajane kutsumus
Milliseid spordialasid Martin oma elus ka harrastanud poleks, maadlus oli esimene. "See oli teises klassis. Silme ees on pilt, et üks jäme mees tuli tahvli ette ja küsis: "Noh, poisid, kes tahab tugevaks saada?"." Kõik soovijad kamandati samaks õhtuks kooli lasketiiru kõrval asuvasse saali. "Ema naerab siiamaani, et leidis koju tulles laualt kirja "Olen madlussalis!"," muigab Martin.
Maadlusega jõudis poiss tutvust teha kolm kuud, siis sõitis treener ära ja treeningud jäid katki. Väike Martin proovis ära jalgrattatrenni ja tennise, seejärel tegi neli aastat karatet. "Eesti karate vaieldamatu lipulaev oli ja on klubi Nüke. Ent siis tundus, et tehniline pool on küll hea, aga intensiivsust kipub väheks jääma. Mis seal salata, toona hakkasid ka levima videod ja filmid, kust oli näha, et tegemist on täiskontakt-spordialaga, mind hakkas vaikselt sinnapoole tõmbama," räägib mees. Niisiis tegeles ta poksi ja kikkpoksiga, aga sõber kutsus lisaks maadlust tegema.
"Hakkasingi käima. Alguses olin nõrk – varasemast trennist oli kasu vaid niipalju, et teadsin, et pärast trenni peab pesemas käima!" meenutab Martin. "Kätekõverdused olid muidugi selged ja spagaadi panin maha, painduvus oli hea. Aga maadlustrenni intensiivsus oli midagi sellist, mida ma varem ei olnud kogenud. Pärast tennist näiteks olid jalad väsinud, aga maadluses olid sa üle keha väga väsinud. Lisaks pidid sa sellest väsinud seisust veel kedagi võitma! Kedagi, kes ei taha, et sa teda võidaksid."
Martin võttis maadlust tõsiselt kuni sõjaväkke minekuni. Edasi hakkasid tekkima ajalised tõrked – sõjaväe ja üleajateenistuse kõrvalt pole võimalik iga hetk trenni tormata. "Käisin erinevatel sõjalistel koolitustel, edasi tulid juba missioonid ja ühel hetkel avastasin, et polegi viis aastat mati peale saanud!"
Loe edasi ajakirjast...
