Merle Talvik sitikate ja haldjate keskel
Tekst Kristjan Arunurm

Mõne aasta ees soovisin endale jõulumehe kostüümi. Tuttav näitleja soovitas Merle Talvikut. Mõtlesin veel, kas ikka sobib tuntud näitlejatari tülitada... Aga Merle tegi töö valmis kiiresti ja korralikult. Nõutud õmblustöömeister on juunikuu 6. päeval sünnipäeva pidav daam tänagi, ent ka näitlejahinge hoiab ta enda sees armsal kohal.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest
Merle arvab, et nagu muu, on suur osa oskusigi pärit lapsepõlvest: “Olin 14aastaseni suviti Valgamaa metsades, kus mind suunasid vanaema-vanaisa. Neilt olen palju saanud – teadmised, elutarkused, loodusetundmise. Ma ise ei ole veel vanaema, aga minu meelest oli õige, et nõuka-ajal sai viiekümne viieselt pensionile, sest nüüd jääb selleealistel vanavanemaroll mängimata. Pensionäridki rügavad tänapäeval ju tööd teha.”
Lapsena kätteõpitud porgandipeenarde rohimine, heinatöö ja isegi puutööoskused on Merlele elus kasuks tulnud. Oma esimese õmblustööna mäletab ta rohelisest pid˛aamaflanellist lehmaudarat. “Olin siis vist neljane. 12aastaselt õmblesin juba endale. Kuna õdesid-vendi mul pole, olin isale täistööjõud: pidin laudu sirgelt ja ühepikkuselt saagima, ja niisama kiiresti kui tema.”
Kui ribakardin läheb katki, viskab tavaline naisterahvas selle minema või kutsub töömehe, kes soovitab selle ikkagi utiliseerida. Aga tehnilise taibuga Merle parandas ära, mehed ei julgenud ligigi tulla – pidasid liiga suureks tööks. Merle suvilanaabrinaine kiitis, et temaga võiks üksikule saarele minna – pole asja, millega Merle ei saaks hakkama.
Merlele on öeldud, et ta oleks võinud luua oma rätsepatöökoja, aga ärisoont tal ei ole. “Ülemus ütleb ka, et ma ei oska ennast müüa ega oma tööd hinnata. Saan isegi aru, et mind kasutatakse ära. Nagu litsi olemisega Kaksikud ikka: ei oska “ei” ütelda. Olen “aitäh” eest lollilt abivalmis.”

Närvid kehapinna all
Merle isa soovis, et tüdruk õpiks kunsti, sest kätt tal oli. Aga kui asutati muusikakeskkool, tuldi lasteaeda andekaid lapsi otsima. “Mulle anti viiul. Isa oli ka väga musikaalne, meisterdas ise kolm kannelt ja kaks viiulit. Jüri Aarmale tegi seitsmekeelsest kitarrist neljateistkümne keelega. Aga kuna läksin kooli natuke hiljem, ei sattunud ma lendu, kus olid kuulsad Andres Mustonen, Rene Eespere ja Rein Rannap, ning lõpetasin aastal, mil lavakasse katseid ei olnud. Kunstiinstituuti ei julgenud minna, sest ma polnud midagi teinud. Kaks aastat õppisin konservatooriumis dirigeerimist, aga dirigendina ma ennast ette ei kujutanud: koor naeris, kui tegin nende ees emotsionaalselt grimasse. Ei suutnud näos varjata, mida parasjagu mõtlesin: reageerisin naljakalt,” itsitab tundliku närviga Merle. Aga koorijuhipaberid ta sai ja mäletab sedagi oskust siiani. “Mängiksin heameelega praegugi dirigenti, aga kes mind kutsub – keegi ei mäleta ju, et olen ka dirigent.”

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid