Vererõhu mõõtmise aparaat näitab kahte mõõtu. Ülemine ehk süstoolne vererõhk näitab südame kokkutõmbamise ajal tekkivat rõhku. Ülemine näitaja sõltub aorti suunatud vere rõhust veresoonte seinale.
Alumine näitaja on diastoolne vererõhk, mis näitab südame lõõgastumise ajal tekkivat rõhku. Süda lõõgastub peale igat pumpamist ehk vere väljapressimist. Alumine näitaja sõltub eelkõige veresoonte toonusest.
Enamusel kõrgvererõhutõbe põdejatel on mõlemad näitajad liiga kõrged. Kuid vahel võib tõusta ainult üks näit ja teine püsib normaalsetes piirides. Ka sel juhul on tegemist kõrgvererõhutõvega. Noortel ja keskealistel inimestel, kelle veresoonteseinad on veel elastsed, kipub tõusma alumine vererõhk. Eakatel, kelle veresoonte seinad on juba jäigemad, jääb alumine rõhk normaalseks ja tõuseb ülemine. Vererõhk on normaalne, kui see jääb 135/85 mmHg ja liiga kõrge, kui see ületab 140/90 mmHg
Vererõhku tuleb mõõta alati mitu korda, sest vererõhk kõigub päeva jooksul sõltuvalt kellaajast ja koormusest. Vähemalt nelja päeva jooksul tuleks mõõta vererõhku nii hommikul kui ka õhtul, peale puhkehetke. Vererõhk arvestatakse keskmise mõõtetulemuse järgi. Kui pidevalt on ikkagi üks vererõhk liiga kõrge, tuleb seda ravida samuti nagu tavalist kõrgvererõhutõbe. Enne ravimite määramist proovitakse tavaliselt vererõhku tasakaalustada eluviisi ja toitumise muutmisega. Selle alla käib soola vähendamine ja köögiviljade suurendamine toidusedelis, ülekaalu vähendamine, alkoholist ja suitsetamisest loobumine ja igapäevane liikumine.
