Täiskasvanuiga elatakse keskmiselt 30-40 aastaselt. See on eneseteostamise aeg. Sellel eluperioodil mõeldakse, et kõik läheb nii, nagu plaanitud. Kuid alati ei pruugi kõik sujuda soovide kohaselt. Arenguülesandeks on saada aru, et soovidel on piirid ja kõik unelmad ei pruugi täituda. Sellele eale on iseloomulikud illusioonid: kui söön, liigun ja elan õigesti, saavutan nn surematuse. Kahjuks ei saa elu hallata, see toob aeg-ajalt halbu üllatusi.
Üks kuulsus tahtis oma hauakivile kirja: "Tal ei jäänud midagi tegemata." Kuid elus ei sa kunagi teha kõike, vaid peab tegema valikuid. Osa soove täitub, kuid enamus mitte. Meile tundub, et kogu aeg peab olema energiline ja kõik asjad peavad edenema kiiresti. Seegi on illusioon. Inimese elu võib olla sügav ja mõtekas, kuigi pealtnäha ei juhtu seal midagi.
Paljud kolmekümneaastased venitavad vaba nooruse aega järjest pikemaks, ega soovi end siduda. Need noored, kelle vanemad töötasid hommikust õhtuni, et peret materiaalselt kindlustada, ei hooli materiaalsetest väärtustest, vaid tahavad mööda maailma ringi rännata ja elamusi kogeda. Juhtub ka vastupidi, et keskendutakse liialt välisele: mainele, materiaalsusele ja positsioonile.
Täiskasvanuiga on aeg võimete ja inimsuhete analüüsimiseks. Kui nooruses otsitakse, mida on maailmal minule pakkuda, siis täiskasvanuna on aeg mõelda, mida suudan mina pakkuda maailmale.
