Väga palju koolivägivalla juhtumeid leiavad aset siiski koolis sees.
Küsimus on põhjustes, miks juhtum aset leiab. Väiksemad kaklevad, mis tuleneb ilmselt sellest, et lapsed ei oska ennast väljendada. Toimub enesekehtestamine, gruppidesse jaotumine, liidrite selgitamine. Tihtipeale on meie koolimajad ülerahvastatud, mistõttu ei ole seal ruumi. Väga paljud juhtumid saavad alguse sellest, et keegi läheb kellegi vastu. Keegi lükkab kedagi kellegi vastu. Kogemata. Aga teine võtab isiklikult ja arvab, et löödi, ning hakkab ennast kaitsma. Paljud vägivallajuhtumid toimuvad põhjusel, et last ongi õpetatud ennast jõuga kaitsma või kui kodus toimub perevägivald ja laps seetõttu ei oskagi teisiti käituda. Muidugi annab eeskuju ka filmides nähtu. Kõige hullem on see, kui keegi kohe tahab teisele haiget teha.
Vaimne vägivald on hullem, seda silmaga ju ei näe. Laps tuleb koju, tal ei ole ühtegi sinikat, aga tal on hinges valus. Valusam kui mis tahes sinika korral. Vaimsed vägivallatsemised jõuavad ka politseini, aga nendega on raskem tegelda. Kui füüsiline vägivald on konkreetselt reglementeeritud, siis vaimset vägivalda on väga raske kindlaks määrata. Küsimus tekib juba sellest, mis vaimne vägivald kellegi jaoks üldse on. Kas see, kui sõimatakse, aga ei ropendata. Norimise mõttes öeldakse ühte sõna pidevalt. See sõna ei ole halb ega ropp, aga seda öeldakse pidevalt. Tehakse teisele inimesele oma solvamisega haiget, aga kusagil pole kirjas, et ma ei või seda öelda või et see on vägivald. Ohtlikum on see, kui ühes klassikollektiivis on üks, keda siis mitmed, paljud või kõik lapsed norivad, narrivad, mõnitavad ja tõrjuvad. Selline olukord vajaks kindlasti sekkumist. Ilmselt leidub seda paljudes klassides, ilma, et lapsed oma käitumisest endale aru annaksid. Enamasti on tüdrukutest kiusajate puhul levinud rohkem sõnaline ja poistel kehaline vägivald, seejuures vaimsel kiusamisel on sageli pikaajalisem mõju. Aastatepikkune tõrjumine võib pahatihti rängemalt mõjuda. Kui lapsele antakse konkreetselt märku, et teda ei ole olemas, siis on see väga tugev sõnum, millest on hiljem raske võitu saada.
Esimene asi, mida lapsevanemad kiusamisolukordades ära teha saavad, on psühholoogi sõnul lapse kuulamine, nõuandmine ja selgitamine, kuidas ühes või teises situatsioonis oleks õige käituda. Ladusaks, probleemideta suhtlemiseks aitavab teed sillutada just kodust alguse saav tugev enesehinnang. Tugev enesehinnang aitab lapsel kujuneda tasakaalukaks inimeseks, eneseväärikustunne aitab mis tahes olukordades hakkama saada. Laps peab tundma, et ta on igal juhul hea ja teda armastatakse isegi siis, kui ta vahel halvasti käitub. Laps, kelle enesehinnanguga on kõik korras, oskab näha end positiivse tervikuna, julgeb olla teistmoodi ega lase endaga manipuleerida.
