On aasta 1983, Margus Viigimaa alustab arstitööd. Vastuvõtul on 60-aastane mees või naine, vererõhk 160/90 mm Hg. "Tubli, teie rõhk on korras," ütleb noor tohter. Kas ütleski nii?
"Kindlasti mitte," kostab professor Viigimaa. "Hoolimata tollastest teadmistest meditsiinis ütlesin mina ja leidsid ka paljud teised arstid, et niisugune rõhk on kõrge ja me peame seda alandama, sest arstide hinnangul oli kõrgvererõhktõve alguse piir ikka 140/90. Arvamus, et normaalne rõhk on 100 pluss eluaastad, oli levinud rohkem rahva seas.
On meeles, et just tugeva kehaehitusega mehed rääkisid, justkui nendel ongi loodud kõrge vererõhk ja nii peabki olema. Tõesti, kui sul on juba kümmekond aastat olnud normist veidi kõrgem rõhk, näiteks 150, võid ennast tunda hästi, ja kui rõhku langetada, muutub just siis enesetunne halvemaks."
Tähtsamaks peeti alumist
Toona hoidsid tohtrid silma peal rohkem alumisel ehk diastoolsel vererõhul, sest see on veresoontes püsivalt sees. "Muidugi oli siis ja on ka praegu õige arusaamine, et kui alumine rõhk on kogu aeg kõrge, ei saa veresooned korralikult lõõgastuda."
Viimase paarikümne aasta uuringutega on aga jõutud kindlale järeldusele: ülemine ehk süstoolne rõhk on tervise seisukohast olulisem kui diastoolne. "Eriti tähtis on ülemise ja alumise rõhu vahe, mida nimetatakse pulsirõhuks. Kui see vahe on suur, siis selline rõhu kõikumine lõhub arterit rohkem kui püsivalt kõrge alumine rõhk. Arstidena näeme üha rohkem niinimetatud isoleeritud süstoolset hüpertensiooni, mille korral alumine rõhk on küll normis või sellest isegi madalam, ülemine aga hästi kõrge."
Uus arusaamine, uued rohud
Vererõhuprobleemidega hakkas Margus Viigimaa tõsisemalt tegelema 1990. aastate alguses; ühtlasi asutas 1995. aastal Eesti hüpertensiooni ühingu, mille esimene president ta oli. Siis võttis veel natuke aega, enne kui hüpertensioon ehk kõrgevererõhktõbi nii meil kui ka mujal maailmas suuremat tähelepanu pälvis.
"Loomulikult mõõtsime arstidena rõhku ka varem, kuid me ei andnud endale aru, et selle näidud nii tähtsad on. Nüüd on maailma terviseorganisatsioon tunnistanud laialdaste teadusuuringute põhjal hüpertensiooni kõige rohkem invaliidistumist ja surmasid põhjustavaks teguriks üldse.
Kui arstina alustasin, oli probleem ka selles, et toonastel ravimitel ilmnes palju kõrvaltoimeid. Pealegi langetasid rohud rõhku küll kiiresti, kuid mõne tunni pärast läks see kõrgeks tagasi. Sellepärast oli tabletti vaja tarvitada mitu korda päevas, kuid sageli ununes see ära. Tänapäeval kasutame tavaliselt kord päevas võetavaid, pika toimega preparaate, millel kõrvaltoimeid on enamasti vähe."
Dr Viigimaa ütleb, et tänapäeva põhimõtte järgi ei tule kõrget rõhku hakata aktiivselt ravima alles siis, kui ülemine on tõusnud 160 peale või kõrgemale, vaid juba siis, kui see on kerkinud üle 140 mm Hg. "Seega peame hakkama vererõhku ohjes hoidma, et see aastatega liiga kõrgele ei läheks. Veel paarkümmend aastat tagasi kehtis seisukoht: mida madalamale ravides rõhu saame, seda parem. Viimase kümne aasta jooksul aga on lähtutud põhimõttest: mida varem kõrgenenud rõhku alandama hakkame, seda parem. Miks? Sest normist kõrgema rõhuga tekivad veresoonte seintes ja südames peaaegu pöördumatud muutused: südamesein läheb paksuks, paksenevad ka arterite seinad ja veresooned lupjuvad tohutu kiirusega."
Risk raketina taevasse
Meile on pealuu sisse kulunud numbrid 120/80 – see on norm. Kui rõhk ainult pisut kõrgemale hiilib, kas siis tõbede oht kohe kasvab?
"Paljude epidemioloogiliste uuringutega on kinnitust leidnud tõsiasi, et kui ülemine rõhk läheb üle 120 mm Hg, hakkab suurenema ka südame-veresoonkonnahaiguste risk: kui rõhk tõuseb 130 peale, on risk üliväike; kui aga 140-ni, on sellel juba veidi kahjulik mõju. Sealt üle suureneb haiguste risk järsult: kui piltlikult kujutada, siis ohukõver tõuseb raketina taevasse."
Järelikult, kui praegu tuleb 60-aastane mees või naine arsti juurde ja tal on ülemine rõhk 160, siis on juba kuri karjas? "Jah, nüüdsete teadmiste järgi on selline rõhk ikka väga kõrge – siis ei teki küsimustki, igal juhul peab seda langetama. Lisaks suurendab südame-veresoonkonnahaiguste riski oluliselt see, kui ühtlasi on kolesterooli palju ja veresuhkur kõrge; kui on pärilik eelsoodumus ning kui selline hüpertoonik veel suitsetab."
Säärase rõhu kohta ütleb dr Viigimaa, et oleme lootusetult hiljaks jäänud. Mis mõttes? "Alles veidi kõrgenenud rõhule oleks pidanud hakkama tähelepanu pöörama juba 15–20 aastat tagasi – mitte ainult tablettidega ravima, vaid võtma kasutusele ka muid meetmeid, sest kõrgenenud rõhk võib aastaid püsida piiri peal. Kui siis oleks saanud hakata ülekaalu langetama, soola tarbimist vähendama ja korrapärast kehalist aktiivsust suurendama, võib-olla polekski rõhk tõusnud 160, vaid 150 peale. Sel juhul oleks seda kergem ka tablettidega normi viia ja sellega suure osa südame-veresoonkonnahaiguste riskist ära võtta."
USA spetsialistide otsus
Mullu novembris Ameerika Ühendriikide südameassotsiatsiooni kongressil, kus kõrgvererõhktõve alguspiir kehtestati, osales külalisena ka Margus Viigimaa.
"Sealse uue juhendi järgi on normaalne vererõhk kuni 120/80 mm Hg; kui aga rõhk on üle 130/80 (varem 140/90), oled vererõhuhaige. Selle piiri nihutamisega allapoole tõusis USA-s hüpertoonikute hulk kohe 75 miljonilt 103 miljonile, kuid uue juhendi mõte ei olnud selles, et haigeid oleks rohkem, pigem ikka selles, et rõhupiiri ületanuid ei hakataks kohe tablettidega ravima, vaid neid juurde tulnud 30 miljonit hakataks mõjutama soola tarbimise vähendamise, ülekaalu alandamise ja kehalise aktiivsuse suurendamisega."
Margus Viigimaa toob esile tõiga, mis juhtus siis, kui kongressil osalejate enda vererõhku mõõdeti. "Kui kongressi alguses oli vanade väärtuste järgi teise raskusastme hüpertensiooniga (ülemine 160 ja rohkem) kaks protsenti mõõdetutest, siis pärast uute juhiste vastuvõtmist 20 protsenti ehk kümme korda rohkem. Nende järgi algab teise astme kõrgvererõhktõbi juba alates 140-st.
Muidugi hakati selle peale rääkima, et nüüd tahetakse paljusid seni terveid haigeks teha ja panna ravimeid võtma – eks see ole ravimifirmade lobi. Tegelikult on kõrgvererõhktõve rohud kõigile kättesaadavad, sest kasutusel on palju suhteliselt odavaid geneerilisi ravimeid. Seetõttu ravimifirmade lobi pole siin tõsiselt võetav argument."
Euroopas tuleb selgus juunikuus
Margus Viigimaa toonitab, et Ühendriikide meditsiin on väga teaduspõhine, mistõttu kohe, kui uuringutulemused signaali annavad, võetakse aktiivselt tarvitusele meetmed, et püüda inimene iga hinna eest tervemaks ravida. Seevastu Euroopas mõeldakse rohkem sellele, kas ja kuidas uus ravi peale kasu inimest ohustada võib.
"Kogu see väiksemate normväärtuste kehtestamine on suunatud pigem nooremas keskeas ja keskeas inimestele, et neil ei areneks välja püsivalt kõrge rõhk. See on Ameerika juhendi mõte ja ühtlasi Euroopa arusaamine: mida varem rõhu tõusule jaole saab, seda parem."
Kas Euroopa võtab juunikuus USA uued juhised üle? Et professor Viigimaa ise kuulub uue vererõhujuhendi koostajate hulka, siis täpset teavet ta anda veel ei või. Asja alles arutatakse, sest on ka üksjagu vastuargumente.
"Euroopa arvamusliidrite meelest on natuke üle pingutatud USA juhendi nõue, et alla 130 mm Hg peab ülemine rõhk olema kõigil täiskasvanutel east hoolimata. Uuringutega aga on leitud, et kui viime ülemise rõhu liiga alla, jääb sellest näiteks südame isheemiatõve haigetel ja lupjumisest jäigastunud soontega eakatel väheks, et varustada korralikult ära elutähtsaid organeid, südant ja aju." Arutluskohti on muidki. "Aga igal juhul on Ameerika juhendis positiivne see, et nüüd pööratakse veel suuremat tähelepanu kõrgenenud vererõhule kui tervisekahjustajale ja tapjale number üks."
Kindlasti huvitab see, kes on need targad pead, kes vererõhunorme määravad.
"Euroopa hüpertensiooni ühing ja Euroopa kardioloogide selts on selleks välja valinud eksperdid, kes kokku leppides, parandades ja täpsustades uued juhised koostavad. Peale selle on esindajaid igalt maalt, seega saavad kõik riigid oma sõna sekka öelda. Sellise dokumendi koostamine on tõsine töö ja võtab kokku kaks aastat aega," räägib üks ekspertidest.
Margus Viigimaa ütleb sedagi, et Eestis saab praegu iga päev hüpertensiooniravi umbes 280 000(!) inimest ehk iga viies. Sellesse, kas ravivajajaid veel juurde tuleb, toob selgust juunikuu.
