Teleekraanilt tuttav Kristo Elias naudib oma tööd, ometi kipub seegi olema stressirohke. Peale ajutiste väljalülituste aitab Kristo sõnul pingeid maandada huumoriküllane eluvaade.
Kaheksa aasta eest "Aktuaalse kaamera" ilmateadustajana üldsusele tuttavaks saanud Kristo Elias on rahvusringhäälingus kanda kinnitanud: ta teeb igal nädalal looduslugusid nii ETV "Osooni" kui ka Vikerraadio "Ökoskoopi" ning lisaks juhib ta selgi hooajal "Ajujahi" saadet, mille võtted algavad juba novembris. Sealjuures kõige südamelähedasem on Kristole just loodussaadete kallal nokitsemine, ja see on tema kasvukeskkonda arvestades igati loogiline.
Nimelt möödus Kristo lapsepõlv Raplamaa metsade keskel talus, kus tema vanemad lambaid kasvatasid ning pere kuus last – viis venda ja väikeõde – volilt väljas ringi lipata said. "Maal ei hakanud kunagi igav: läksid õue ja leidsid endale seal tegevust, käisid metsas, ehitasid onne või mängisid teistega. Koolis käisin jala, sinna oli paar kilomeetrit, ja pärast kooli oli kogu maailm valla: lähed, kuhu tahad – siia metsa või sinna metsa –, ja mängid kus tahes, piiranguid ei olnud, peaasi et tuled õhtul tuppa ja ööseks kuskile ei jää. Mul oli väga looduslähedane lapsepõlv.
- aastate algus oli vaene ja segane aeg, aga metsas ei saanud sellest aru, kõik oli hästi, tegid omale suhkrusaia, läksid õue ja nii oligi," meenutab Kristo.
Õnnelik lapsepõlv
Oma lapsepõlvele tagasi vaadates peab Kristo end õnnelikuks ka seetõttu, et on elanud ajal, kus ei olnud igasuguseid nutiseadmeid.
"Praegu istuvad lapsed ainult arvutis. Mina pidin ise kogu aeg mingeid tegevusi välja mõtlema, ehitama puidust püsse ja muud, et oleks üldse mingisuguseid mänguasju," räägib ta ja kinnitab, et seegi on talle palju andnud. "Tänapäeval teevad vanemad nii palju ette ära, kõik asjad ostetakse ja nii edasi. Ma loodan, et minu laps saab ka areneda ise, mõelda ise asju välja, see arendab rohkem," on Kristo veendunud.
Lasterikkas peres kasvamine õpetas Kristole eelkõige teiste inimestega arvestamist. "Pead arvestama, et sinu kõrval on teised inimesed, kellel on ka mingid huvid. See on põhiline asi, mida suur pere õpetab. Alati on hästi palju suid, hästi palju tahtmisi. Sa ei mõtle: "Mina pean saama!", vaid pigem jätad ennast tagaplaanile – see on mind väga palju juhtinud. Niimoodi on ka võimalik hakkama saada, et ei trügi kõige esimesena. On inimesi, kes peavad olema esimesed, kasvõi üle laipade, ja usuvad, et ainult nende arvamus on õige, aga mina leian küll, et minu arvamus ei ole õige, alati on palju teisi arvamusi, mis võivad sama hästi õiged olla. Peadki arutlema ja väitlema ja jõudma mingisugusele tõdemusele seal vahepeal," räägib ta elutervelt.
Loe edasi ajakirjast...
