Olga Makina: "Foto peab olema aus."
Tekst: Kristjan Arunurm
12.02.2011

Iga kord, kui Kodutohtri kätte võtate, vaatab teile kaanelt vastu Olga Makina töö, killuke temast endast. Nüüd on ta siin ise - oma näoga. Või kas ikka on? Kas stoppkaadriga üldse saab elust kedagi täiesti tabada?

Kord kuulsin üht järjekordset kuulsat Olga jäädvustatut imestamas: "Oi, kas see olen mina? Nii huvitav! Ja see ja see - ka mina... Nii erinevad pildid. Ei teagi, milline on kõige rohkem päris minu moodi. Või ei peagi olema? Mitte ei oska valida, kõik on lihtsalt super!"

Uskuge: oligi super. Kaanele pääses üks, sisse paar vembukamat ja hästi palju väga häid pilte jäi asjasse puutumatutel avalikult nägemata. Kahju.

Olga ei tea, kui palju pilte ta aastate jooksul on teinud - oskab vaid öelda, et "hästi-hästi palju gigabaite". Tunnistab ka ise, et kogunenud virtuaalne galerii on muljetavaldav. Pildistanud on ta paljusid. Mitmed tulevad tänaval vastu ja teretavad - Olga neid ei tunne, ei mäleta, kuid aimab: küllap on neid kunagi pildistanud. Aga pildistatavaile ei ole see enamasti töö, vaid tähelepanuavaldus, eriline hetk, midagi ainulaadset ja meeldejäävat.

Hetk pildis
"Inimeste galerii on väga huvitav - seal on meie ühiskonna erksamad kujud: näitlejad, lauljad... Aga ega tegelikult ole vahet, keda pildistada," räägib Olga. "Mulle meeldib inimesi pildistada ja võib-olla naudin protsessi isegi rohkem, kui kaamera ees on inimene, kes pole sellises olukorras varem olnud. Ühise keele leidmine ja sammhaaval hirmu vähendamine on nii põnev! Need, kes on harjunud esinema, teevad seda vahel liiga palju. Tahan, et nad minu kaamera ees ei esineks, vaid oleksid loomulikud."

Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et pildil ja pildil on vahe, suur erinevus - mõnes kohe on see miski - sügavus, elavus... Ent mis trikiga tuua kahemõõtmelises pildis välja inimese iseloom?
"Tihti kohtun nendega esimest korda elus, mõnda olen näinud telekast. Siis saame tuttavaks, talle tehakse meiki, joome teed, "ehitame silda", arutame, mis tulemust tahame. Teen palju erasessioone täiesti tundmatute inimestega. Sageli teen ise meiki, et stuudios oleks võimalikult vähe võõraid inimesi - paljudel on ju kaamerakartus. Tunni aja jooksul, kui räägime, hakkavad nad rahulikumalt hingama. Vahepeal näitan kaamerast, mis välja tuli - igaüks on võimeline siduma need kaks asja: mida ta tegi ja mida näeb. Hindab ja teeb paremini."

Aga järeltöötlus? Või oskab Olga tõesti tabada inimesi pildile kaunimana, kui nad endid ise näevad?
"Minu reegel on see, et foto peab olema aus. Kindlasti emotsionaalselt. Portreefotot ei ole mõtet kõvasti üle retušeerida, vanema inimese kortsud kuuluvad tema juurde, teevad ta huvitavamaks. Need on elu jooksul välja teenitud ja nende täielik kaotamine ei ole lubatud. Minu piltidega ei ole õnneks nii tehtud. Annan valmis pildid ja minu tehtut respekteeritakse. Kosmeetiline korrektsioon on muidugi vajalik, naiste loomulik soov on olla ilus. Kõik sõltub kontseptsioonist ja kliendi soovist."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid