Läbipõlemisest räägivad perearstid, psühhiaatrid ja psühholoogid. Mida niisugune diagnoos õigupoolest tähendab? Kas läbipõlemine on seotud stressi ja depressiooniga? Kui kiiresti organismi "kõrbemine" toimub?
Üleriigilise perearsti nõuandetelefoni 1220 arst-projektijuht ja perearst Lauri Laas peab läbipõlemissündroomist rääkimist ning kirjutamist väga vajalikuks, kuna teema muutub üha aktuaalsemaks. Mida rohkem läbipõlemise olemusest teame, seda suurem võimalus on seda ennetada või tõsisematest tagajärgedest pääseda.
Läbipõlemine on meeste privileeg
Lauri Laas nimetab läbipõlemiseks olukorda, kus inimese ootused on suuremad, kui suudetakse teostada. Mõistagi põevad läbipõlemissündroomi ka naised, kuid meestel on selleks kindel soodustav põhjus.
"Sageli arvatakse ekslikult, et mehi huvitavad kõige rohkem naised - tegelikult on mehele esmatähtis hoopis töö ja alles siis tulevad kõik muud asjad," ütleb dr Laas veendunult. "Noortel meestel toimub paranemine kergemini ja nemad ka nii sügavalt ei haigestu, sest elu on alles ees ning noor organism suudab paremini taluda ja taastuda nii närvipingest kui ka magamata öödest. Läbipõlemine ohustab eeskätt alates neljakümnendatest."
Läbipõlemissündroom eelistab teatud ameteid. Kõige kergem saak on perearsti hinnangul näiteks raamatupidajad ehk siis inimesed, kes istuvad tundide viisi omaette arvuti taga. Mõistagi pole see reegel ega lähtu ainult tööst. Kindlasti oleneb ka inimtüübist, kas ja kui kergesti ta läbipõlemissündroomi ohvriks võib sattuda. Inimene, kes võtab kõike südamesse, on kohusetundlik, väga püüdlik ja elab kõik endasse, põleb palju kergemini läbi kui see, kes endast kõik välja prahvatab ja rõõmsalt päevaga edasi läheb.
On tunne: ma ei saa millegagi hakkama
Negativistlik mõttelaad on üks tunnus, mille korral hakkab dr Laas patsiendil läbipõlemist diagnoosima. Inimene tunneb, et ta ei saa mitte millegagi hakkama; kõik on juba ette läbikukkumisele määratud ning pole mingit mõtet pingutada.
"Näiteks need juhid, kes kõik kohustused enda õlule võtavad, põlevad kiiresti läbi, kuid heade delegeerimisoskustega juhtivad persoonid saavad kõigega edukalt hakkama," võrdleb peretohter juhtivtöötajaid omavahel, kuid mõistab täiesti, et edukas liider vajab ka häid alluvaid, kes kõigi ülesannetega toime tulevad.
"Läbipõlemist on näha suhtumisest, hoiakust, miimikast ning kõnepruugist. Kui inimene ütleb, et tänane päev on hullemast hullem, kuid suudab sealjuures kildu visata, siis pole hullu midagi. Samas patsient, kes on murekoormast ja masendusest kössis, on kaotanud mõtte edasi elada, on arsti jaoks väga alarmeeriv. Läbipõlemissündroomiga inimene on nõrga immuunsusega, väga vastuvõtlik kõikvõimalikele haigustele; ta pelgab külma ega talu kuuma."
Loe edasi ajakirjast...
