Kaire Vilgats: rahutu hingega (tausta)laulja

Tekst Riina Reiman-Männiste
13.03.2010

Juba esimese telefonikõne ajal saan kinnitust kolleegide arvamusele, et Kaire Vilgats-Lõhmus on lahe ja kodune. “Nojah, ma pole küll sale ega sportlik, aga samas ei näe ka põhjust, miks peaksin keelduma,” naerab Kaire telefoni, andes sellega nõusoleku intervjuuks. Hoolimata tihedast päevakavast ning kolmest lapsest, kellest pesamuna on vaid paarikuune, paneme kohtumise aja vaevata paika.

Olen just teel kohtumisele Kairega, kui ta helistab ning palub vabandades luba pool tundi hilineda. Poisid vaja lasteaiast ära tuua, aga õhtusel tipptunnil võtab teekond linnast välja koju parajalt palju aega. Lubatud aeg pole veel otsagi saanud, kui telefon heliseb taas. “Vilgats jälle siin. Mul läheb veel veidike aega. Tahtsin lihtsalt öelda, et ehk võtad endale süüa või kohvi...Aga ma olen juba teel,” muretseb helistaja taas vabandades. Olen sellisest hoolivusest sügavalt liigutatud.

Ja sealt nad tulevad...
Ühel hetkel selgub, et tulijaid on rohkem kui üks. Kaire seisatab hetkeks kohvikuuksel, tilluke pamp süles, kohtub stiilse pika ja halli patsiga härraga ning seejärel suunduvad kõik meie laua suunas. “Tema on minu lihane onu ja hindamatu lapsehoidja,” tutvustab Kaire, palub siis onul paarikümne minuti pärast tagasi tulla, sest selleks ajaks peaks Karin Kerti söönuks saama ning võib vankrisse tuttu minna. Olen just lõpetanud kiidusõnad pisitüdruku rahuliku oleku kohta, kui punasest kombekast kostab vali kisa. Ema üritab beebit imetama hakata, kuid pisike printsess turtsub ja läkastab tigedalt. “Muutusid kurjaks kuidagi,” lausub Kaire leebelt, kuid sellest pole abi. Karin Kerti on oma toitlustaja peale väga pahane ega hoia midagi enese teada.
Kujutan juba ette, missugust süütematerjali saaksid sellest vaatepildist “kollane” ajakirjandus – Kaire Vilgats-Lõhmus, kes alles mõne päeva eest teatas neljanda lapse soovist, liigub beebiga ringi hoopis teistsuguse mehega kui abikaasa Johannes Lõhmus. “Neljanda lapse jutuga mõtlesime seda, et kui ta üldse kunagi tulla tahab, siis meie pole vastu, aga praegu pole küll plaanis perekonda suurendada,” selgitab Kaire titat toites ning küsimusele, kumba tema järgmisena ootaks, vastab kõhklematult: “Minul pole vahet, aga poisid soovivad veel ühte õde. Karin Kertit hoiavad ja hellitavad nad väga.” Justkui öeldu kinnituseks laseb väikeõde kuuldavale pisikese huilge ning jätkab rahuolevalt nosimist.

Kodusem, kui oskas arvata
“Olen olnud üsnagi seltskondlik inimene, pidutseja ja, nagu mu vanaema ütles, “lustilise elu peal”. Loomult ma vist polegi selline lustija, sest kui Johannes minu ellu tuli, siis ei tahtnud ma enam sugugi väljas käia ning laste sündides veel enam,” arutleb Kaire mõtlikult. Ometi kippus ta õige ruttu pärast Karin Kerti sündi töökarussellile tagasi. Koos lapsega.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid