Seksiga täidetud maailm lapse ümber
Anni-Alma Alango
03.10.2014

 

Tänapäeval on see vaid aja küsimus, mil lapsed puutuvad kokku seksuaalse alatooniga fotode, kirjutiste ja filmidega. Lapsevanema ülesanne on aidata neil selle uue ja segadust tekitava teemaga elutervelt hakkama saada.

 

Nüüdisaja lastel tekivad esimesed kokkupuuted seksuaalse maailmaga väga varakult. Meid ümbritsevad seksualiseeritud kujutised ja sõnumid meedias ning turunduses, mis psühholoogide meelest võivad mõjuda halvasti laste ja teismeliste arengule ning kultuurinormide tekkimisele. (Seksualiseerimise all mõeldakse täiskasvanu seksuaalsuse külgepookimist lastele ja noortele enne, kui nad on vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt valmis seksuaalelu elama.)

Mõnikord hakkab täiskasvanulgi hirm, kuidas sellise üleseksualiseeritud eluga toime tulla, rääkimata siis lapsest või teismelisest. Pakume mõned soovitused, kuidas aidata lapsel seda kõike lahti mõtestada.

 

Kokkupuuted pornograafiaga

Esmalt puutuvad lapsed pornograafiaga kokku tavaliselt kaaslaste kaudu: pornograafilised pildid mobiiltelefonis, selleteemalised ajakirjad kodus või videod-filmid järelevalveta arvutis.

Kui täiskasvanud näevad ebameeldivat või vastikut pilti/videot, pööravad nad enamasti pilgu kõrvale ja unustavad selle, kuid sõpradest ümbritsetud uudishimulikud teismelised hakkavad asja tõenäoliselt uurima. Nad võivad pornograafilist klippi vaadata lausa mitu korda, isegi kui selle sisu tundub neile vastik.

Kõige parem on lapsele juba varakult õpetada seda, kuidas ebameeldivate meediaelamustega hakkama saada: on täiesti normaalne pilk ära pöörata, ütelda, et see ei huvita sind ning küsimuste tekkides otsida usaldusväärselt täiskasvanult nõu.

 

Õpeta ümbrust kriitiliselt hindama

Teismelised tüdrukud puutuvad enda seksualiseerimisega kokku väga varakult: näiteks on täiskasvanute hulgas üheks seksikuse sümboliks noor naine, kes kannab lühikest ruudulist kooliseelikut, põlvikuid ja patse. Nad peavad taluma nii võhivõõraste kui ka kaaslaste märkusi oma rindade ja tagumiku suuruse kohta, igapäevast survet riietuda popilt ja seksikalt.

Iseäranis just tüdrukutele tuleks õpetada seksualiseerimist märkama ja vastupanu osutama kas sõnadega (mulle ei meeldi, kui sa sedasi räägid) või tegudega (ma ei osta selliseid tooteid/ajakirju, mis naisi seksiobjektidena ära kasutavad).

Seksualiseeriv suhtumine ei kao lähiajal kuhugi – seepärast tuleks teismelisi harida ja nõustada, mitte üleolevalt näppu viibutades epistlit lugeda.

Kuna teismelised tüdrukud on kriitilised peaaegu kõige, eriti iseenda ja oma kaaslaste suhtes, tuleks neil aidata omandada konstruktiivse kriitika oskusi. Nii saavad teismelised enda ja sõprade asemel arvustada neid seksualiseerivat kultuuri.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid