Sillerdav paar: Sirje ja Väino Puura

Tiiu Talvist
06.01.2015

 

Lepime kokku, et intervjuu teeme Estonia teatris. Samas prooviruumis, kus lauljatest abielupaar Sirje ja Väino Puura on kunagi uusi ooperi- ja operetirolle õppides-harjutades veetnud kümneid ja sadu kui mitte tuhandeid tunde.

 

Prooviruumi seinasuurused peeglid, mis täna kardinatega kaetud, on ilmselt paljutki näinud – ükski roll teatris ei sünni ju valu ja vaevata. Samas on need seinad lugematuid kordi kuulnud, kuidas lauljapaar võib igast juhuslikult öeldud sõnast üles keerutada nalja, mille peale mõlemad siis oma koolitatud häältega ennastunustavalt naerda lõkerdavad.

"Meid ei tasu väga tõsiselt võtta," ütleb Sirje intervjuu alustuseks läbi nakatava naeru. "Meile teevad alati kõik asjad nalja!" Tõesõna, kui ei teaks, siis ei usuks, et sellel sillerdaval paaril sai eelmise aasta suvel täis 40 aastat ametlikku abielu.

 

Komplekt Puurad

Puurad on harjunud, et enamasti võetakse neid kui komplekti – see asi sai alguse juba kaugel noorusajal, kui mõlemad õppisid veel Tartu muusikakoolis. Hilisemal teel on nad kõik need aastad kõrvuti astunud: esmalt tudeerisid noored laulmist konservatooriumis (praeguses muusikaakadeemias) ning koos oldi aastaid laval ka Estonia Rahvusooperis, mis on olnud mõlema jaoks elu ainuke ametlik töökoht.

Seda, kuidas oli mõlema elu enne nende kohtumist, peavad mõlemad ekstra meenutama. "Oh, see oli nii ammu, kes seda enam mäletab," naerab Sirje, kes põlise Tartu tüdrukuna sattus teatri juurde tänu oma isale, kes töötas Vanemuise teatris kingsepana. "Juba kuueaastaselt käisin teatri balletirühmas ja olin teatri suurim fänn. Aastate jooksul tantsisime oma rühmaga kaasa paljudes ooperi- ja operetilavastuses ning lisaks oma tantsupartiile said nii selgeks ka kõikide lauljate osad," meenutab ta. Nii oli üsna loogiline samm, et Sirje otsustas lõpuks kodulinna muusikakooli laulmist õppima minna.

Väino on pärit Võrumaalt, tema vanemad töötasid sovhoosis ja nende peres millestki puudust ei tuntud. "Liha ja võid meil jätkus, sellepärast saigi minust vist nii pikk ja hästi toidetud poiss, nagu ma nooruses olin," muheleb Väino. Kuna tema isa oli ümbruskonnas hinnatud pulmapillimees, eeldati vaikimisi, et ka poiss on sama musikaalne. "Nii kui kooli läksin, pandi mind laulma – ja see tuligi mul välja!" meenutab mees.

Ometigi tahtis ta pärast põhikooli lõppu minna hoopiski Nõo keskkooli reaalaineid õppima. Õnnetuseks (või õnneks) olid aga katsed selleks ajaks ammu läbi, kui poiss isa mootorrattal kohale jõudis, nii et edasine koolitee viis Väino esialgu Võrru keskkooli. "Laulmisest ma ei pääsenud ka seal ning keskkooli lõpuks oli selge, et mingit reaalainete-meest minust ei saa."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid