Äsja esietendus Ugala teatris lavastus "Emadepäev", milles ühte ema mängib Terje Pennie, kes pärast pikki aastaid vabakutselisena on saanud endale koduteatriks Viljandi Ugala.
Kuna Terje elab perega Tallinna lähedal Viimsis, tähendab see rahutut elu ratastel. Sellal kui juttu ajame, seisab Viljandis ees kolimine, sest Ugala teatril sai läbi lühike õnnelik elu ajutises saalis ehk black box'is ning ees ootab pikk ja õnnelik elu renoveeritud teatrimajas.
"Olen nii kaua vabakutseline olnud ja eri linnade vahet sõitnud, et ei tea enam muud tahtagi," naerab näitlejanna rahulolevalt. "Viimsist pääsen kohe kas Rakvere, Viljandi, Tartu või Tapa poole, ei peagi Tallinnast läbi minema. Ja ega nüüd Ugalas näitleja olles midagi ei muutu – sõitsin ka enne palju, sest kodu on ju siin Tallinna kandis."
Terje ütleb, et vahel etendusele sõites tuleb uni peale. "Aga õhtul peale etendust on adrenaliin nii kõrgel, et kuigi aeg on hiline, pole tukkuma jäämist karta. Prooviperioodil elan ikka valdavalt kohapeal ja sõidan alles nädalalõpuks koju, aga kõige raskem on nädala alguses kella üheteistkümneks proovi jõuda – kaks ja pool tundi roolis võtab ikka täiesti läbi ja raske on kohe proovi minna, aga nii lihtsalt on. Muidugi saaksin rohkem mõelda ja lugeda, kui läheksin bussi või rongiga, kuid selleks peaksin Viimsist Tallinna sõitma ja vaatama, kuidas sealt edasi kas bussi- või rongijaama saab. Kui oled autoinimene, siis tundub autoga liiklemine ikka kõige mugavam."
Lapsepõlv Kehras ja Põrgupõhjas
Imestame koos, kuidas vanasti küll lastele nii palju vabadust anti ja miks keegi ei kartnud, et nendega võib midagi juhtuda.
"Lapsena olime ikka terved päevad õues ja ei mäleta, et täiskasvanud oleksid meiega hirmsasti tegelenud. Meil oli väga ühtehoidev perekond ja lastel lasti lihtsalt vabalt kasvada. Muidugi olid paigas reeglid, mida tohtis teha ja mida mitte."
Terje sündis Kehras vanas rüütlimõisas maalilise jõe ääres, kus sel ajal asus Kehra haigla – seal lähedal elades möödusid ka esimesed viis eluaastat. "Mäletan suuri remmelgaid jõekaldal ja tohutuid sirelipõõsaid ümber maja. Ühe põlisremmelga all, mille oksad jõe peale kummardusid, oli mu lemmikistumispaik – põnev ja veidi hirmutav oli vaadata sügava, selge jõe põhja, kus taimed voolu suunas kooldusid ja väänlesid."
Siis sai valmis isa ehitatud maja ühes Kehra osas, mille nimi on Põrgupõhja. "Selles kandis oli kunagi põlislaas ja sealt see nimigi. Meie hüüdsime kodukanti lihtsalt Põrguks – et lähen Põrgusse või käin Põrgus ära ja tulen kooli tagasi. Ilmselt oleks see nimi võõrale üsna arusaamatu ja õõvastav tundunud. Põrgu taga laius põlismets, kus sai sinilillel, marjul ja seenel käidud. Ümberringi olid veel heinamaad ja hobusekoplid, kus käisime lepalatvadega alla laskmas – küll see oli põnev ja võttis kõhu alt õõnsaks.
Natuke maad eemal oli tohutu suur rändrahn, ronisime sinna otsa, see oli meil sõbrannaga lemmikkoht, kus sai salajuttu puhuda. Heinamaal kasvasid nurmenukud, kullerkupud ja pääsusilmad, mida ma pole viimased paarkümmend aastat enam näinud. Ma uitasin väga palju ka üksi looduses ringi, vend oli minust viis aastat noorem ja hoidjaga kodus. Mäletan, et juba lapsena tundus kõik see loodus mulle imeline. Mul oli väga tore lapsepõlv."
Loe edasi ajakirjast...
