Veronika Portsmuth - tänapäeva Miina Härma laulukaare ees
Tekst: Kristjan Arunurm
12.07.2011

Noorte laulupeo kunstilise juhi Veronika Portsmuthi võrdlemist kunagise legendaarse koorijuhiga peab vist veidi põhjendama. Nimelt on ta asutanud Miina-nimelise koori ja kandnud laulupidudel galantset valget kleiti nagu ka Miina Härma.

Juuli esimesed päevad on Veronika Portsmuthile vastutusrikkad ja pidulikud. Nii ka suurele osale Eesti rahvast, iseäranis nooremale põlvkonnale. Laulupidu on ju eriline sündmus. Üleva tunde taaspuhkemise võtme leidmine pole aga kerge ülesanne.

Uhke tunne muusikast
Kui Tallinna lauluväljak oli ärkamisajal eestlaste ühendamise paik, ent nüüdseks on ühes hingamise erutusvärin märgatavalt vaoshoitumaks muutunud, siis milline võiks olla nüüdisaegsete laulupidude kunstiliste juhtide peamine rahva ühendamise võti?

"Ma usun, et sellel paigal on endiselt olemas oma sümboolne tähendus. Hoolimata sellest, et me vaba rahvana igapäevaselt enam sellistele tunnetele ei mõtle. See on koht, mis toob tagasi olulised mälestused ja kus meie rahvas saab kokku. Selle peo kontseptsioon ongi olnud tuua välja põhjused, miks ütelda, et eestlane olla on uhke ja hää, ning väärtustada seda tunnet," räägib koorijuht.

Veronika Portsmuth ütleb, et laulupeo korraldajad annavad endale aru, et sellele suursündmusele tulnud noored on sündinud vabas Eestis ja neidki tuleb muusika kaudu teavitada minevikust, mis on andnud eestlastele sügavad juured.
Noorte laulupeo "Maa ja ilm" tänavune nimi tähendab tema sõnul avatud ilma ja samas ka tõika, et igaüks meist on osa väikesest maast, kust oleme pärit ja mida hoida.

"Eesti maa ja rahvas on maailma rahvaid vaadates väga eriline - väike, aga tugev. Nii et seekordse laulupeo sõnum oli: lenda mööda ilma, vaata, mida sealt kaasa haarata, ning jaga, mida oskad, kuid tule ikka koju tagasi. Peo ideed on üritatud panna ühte patta sotsiaalkampaaniaga "Talendid koju!", aga tegelikult sai see valmis kirjutatud juba kaks-kolm aastat tagasi, lähtudes meie enda kogemustest Märt Aguga: miks me välismaale ei jäänud..."

Vastutus teha midagi suurt
Laulupeo ülesehituse ja repertuaari valikus peegeldub paljus peo kunstilise juhi maitse ja käekiri. "Eks kavasse sai igast dirigendist midagi. Mul on hea meel, et juba esialgses ideekavandis sai pakuti välja mitmeid teoseid ja uusi liike, nagu näiteks rokiplokk ja rahvamuusikute plokk, mis said kunstilise meeskonna heakskiidu. Kavva läks mitmed juba eos pakutud teoseid," rõõmustab Portsmuth.

Kuna seekordse peo ülesehitus oli uus, võttis Veronika Portsmuth lauljate-tantsijate ühistööd pidude ühisel avamisel ja lõpetamisel erakordselt olulisena, kuid tähtsaimaks ja pidulikumaks peab ta enda jaoks viimast, kolmandat päeva - tõelist rahva laulupidu.

Ettevalmistus suureks peoks sai alguse juba 2007. aastal, kooride töö algas läinud aasta kevadel, sügiseks olid materjalid ees. "Veebruarist toimusid eelproovid, ettelaulmised ja valiku tegemine. See ei ole pikk aeg ning muusikat, mida omandada, oli palju," sedastab Portsmuth. "Sellevõrra sai mõnda laulu ka lihtsustatud. Kollektiivid on olnud väga tublid ja suurepärased."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid