Millised on need küsimused, mille vastamiseks tuleb igal lapsevanemal ka une pealt valmis olla? Kas lapsi toob ikka veel kurg? Kui laps tunneb oma keha vastu huvi, siis kus on piir, mille ületamine peaks tekitama vanemates valvsust? Kuidas hoiatada ja kaitsta last võimalike kommionude eest, nii et ta ei hakkaks pelgama kogu maailma?
"Laps hakkab oma keha vastu huvi tundma sünnist saati," vastab laste psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp küsimusele, mis vanusest saab rääkida lapse seksuaalsest arengust. "Suguorganite vastu tekib huvi siis, kui ta avastab käed ja varbad. Poisid varem (7-8kuuselt), tüdrukud hiljem (9-10kuuselt). Tekib ka mingisugune erutumine, mis kindlasti pole erootiline. Igasugune huvi on normaalne, sest väike laps ei tea erootikast mitte midagi. Temale on puudutus mõnutunne füüsilisest reaktsioonist, mis lisab turvatunnet. Enese puudutamine ja rahuldamine on näiteks 1-1,5aastaste juures täiesti normaalne ning vanemate neutraalne hoiak selle juures on kõige mõistlikum."
Ükski kehaosa ei ole pähh
Rita Rätsepp ei pea õigeks, et lapse huvi oma keha vastu on häbiasi. Kui väikesele inimesele öelda, kogu aeg "ära näpi", "ära tee", siis ta hakkab oma keha häbenema ning arvama, et see on vastik ja paha.
"Siin on õhkõrn piir, kus sageli tehakse viga," hoiatab laste psühholoogiline nõustaja vanemaid. "Kui last imikust peale masseerida ja hoida, siis see paneb aluse, kuidas laps hakkab oma kehasse suhtuma ja kuidas ta oma keha tunnetab. Laps peab tundma, et tema keha on midagi väärtuslikku, sest see on ju osa temast. Samas on kõik kehaosad ühtviisi head. See, kui laps ilmutab mingite elundite vastu huvi, on täiesti normaalne. Mitte mingil juhul ei tohi teda häbistada või lüüa vastu näppe. Kolmeselt teab laps oma kehaosade nimetusi ja oskab neid näidata. Juba imikueast on ta hakanud tajuma soorolle - saab aru, kas ta on poiss või tüdruk. See kuulub normaalse arengu juurde."
Tuleb rääkida tõtt, aga eakohaselt
"Umbes kolmeselt tekib lapses huvi oma sündimise vastu. Kui vanem hakkab lapsele seletama, ei tohi seda mitte kunagi teha detailselt. See võib mõjuda hirmutavalt ning tekitada segadust. Pigem alustada sellest, kuidas teda siia maailma väga oodati. Rääkida tuleb eakohaselt, aga tõde," ei poolda Rita Rätsepp salatsemist, kapsalehe-jutte või tüüpilist vastust stiilis "sa oled veel liiga väike".
"Iga vanem peab oma last tundma, kas, kuidas ja kui palju talle parajasti olukorrast rääkida. Kindlasti on kõige lihtsam vastata, et kasva veel, aga see rikub lapse enesehinnangut. Laps ju usaldab vanemat, tuleb ja küsib midagi teemal, mis on isiklik ja õrn. Mõelge, mis tunne tal on, kui ema või isa seda ei väärtusta? Lapse küsimus on kas suur mure või suur huvi ja sellele tuleb vastata. Mitte kunagi ei tohi last eirata, sest vastasel juhul ta ühel hetkel ei tulegi enam küsima ning side vanema ja lapse vahel ongi katkenud. "Kuldne reegel on, et lapsele tuleb vastata täpselt nii palju, kui ta küsib, igasugune lisainfo tekitab temas vaid segadust."
Loe edasi ajakirjast...
