Anneli Toomis: mida õpetas insult

Foto: Kaspar Saaremets

 

Anneli Toomis paistab kaugelt silma oma särava olekuga. Mõni aasta tagasi temaga kohtudes avaldas mulle muljet, kuidas ta pere ja muude tegemiste kõrvalt leiab mahti sõbrannadega šikke kohtumisi korraldada. See traditsioon kestab siiani. Miski ei reeda, et 38-aastane Anneli on nii noores eas jõudnud kogeda insulti.

 

Paari aasta eest jõulude ajal hakkas mulle Anneli Facebooki lehelt silma mõtlemapanev teade. Ta on haiglas ning soovitab kõigile sõpradele-lähedastele: leia aega puhata enne, kui see otsus tehakse sinu eest. “Kui on vaja aeg maha võtta, siis tee seda!” kirjutas ta.

Oma lugu rääkima viib Anneli mind lennujaama, kus asub üks toidukohtadest, mida ta teenindusjuhina jälgib. Naine teab hästi, kus on vaiksem nurgake, ning tunneb end väga koduselt maast laeni akna all, kust avaneb avar vaade saabuvatele ja lahkuvatele lendudele. Ka Anneli ise armastab väga reisida.

Midagi on Anneli loost kõrva taha panna igaühel.

 

Maailm kaleidoskoobist

See juhtus kaks aastat tagasi. Anneli oli juba mõnda aega tööl uues kohas, kui ühel päeval hakkas tal äkki pea ringi käima ja ta tundis end halvasti. Head kolleegid tundsid kohe muret ning soovitasid maha istuda, kuid olukord ei läinud paremaks. Tagatipuks hakkas nägemine Annelile vingerpussi mängima.

“Kogu maailm purunes kui tuhandeks killuks ja ma nägin ümbrust nagu kaleidoskoobist. Karusselli tunne oli,” meenutab Anneli hetke, kui oli veel teadvusel. Ta mäletab, et situatsioon oli tema jaoks sedavõrd jabur, et tegi isegi nalja. Kaastöötajad seevastu tõsinesid ja otsustasid kiirabi kutsuda. “Mis ma ütlen kiirabiarstile – et ma näen maailma kaleidoskoobist või?” naeris Anneli tookord praktiliselt läbi pisarate. Kuna Ida-Tallinna keskhaigla oli õnneks lähedal, siis otsustasid hoolivad kolleegid ta oma autoga ära viia. Edasi läks naisel pilt eest.

Loe edasi ajakirjast…