Polüübid ja tsüstid on nagu (sapi)kividki kehas kontvõõrad. Kas lasta polüübil või tsüstil rahus kutsumata külaline olla, kui see meie olemist ei sega, või otsida kiiresti abi kirurgilt?
Harilikult ei tee kõhuõõne polüübid ja tsüstid häda, mistõttu neid ekstra taga otsima ei hakata – nii avastataksegi need moodustised enamasti kogemata mõnel endoskoopilisel uuringul. Siis tekib nagu sapikividegi korral küsimus: kas kohe midagi ette võtta või jälgida-oodata, kuidas polüüp või tsüst edaspidi end üleval peab?
Oma pikaaegsest tohtrikogemusest räägib Lääne-Tallinna keskhaigla üldkirurg Jüri Kivimäe, kes on kitsama eriala poolest proktoloog (soolearst).
Polüübid
Polüüp on limaskestakasvaja, mis enamasti ulatub mao või soole seinast välja. Suurem osa polüüpe on healoomulised, kuid on ka oht, et need on kurjad. Kuigi polüübid võivad panna kõhu valutama ja tekitada veritsusi, siis tavaliselt ei anna need endast kuidagi märku.
Jämesooles kõige rohkem
Miks polüübid kasvama hakkavad, pole siiani täpselt teada, kuid igal juhul tekivad need limaskesta rakkude vohamise tagajärjel ning nende iseloom oleneb koe ehitusest. Ja siis ühtäkki leitakse üksainus polüüp või lausa hulgi.
"Seedekulglas võib polüüpe olla igal pool, maost kuni pärasooleni välja. Tundub, et peensooles on neid vähem, aga me pääseme sinna endoskoobiga ka vähem ligi," nendib dr Kivimäe. "Millegipärast arvan, et jäme- ja pärasooles on neid kasvajaid rohkem kui maos, aga võib-olla sellepärast, et magu ma proktoloogina iga päev ei vaata. Põhimõtteliselt on nii: kui leiame kasvõi ühe polüübi pärasooles, siis juhendi järgi tuleb kontrollida ka magu."
Kirurg lisab, et näeb mõnda polüüpi peaaegu igal uuringul. "Minu meelest on neid ikka väga paljudel. Muidugi satuvad mingi muu vaevuse tõttu sooleuuringule enamasti vanemad inimesed ning umbkaudu kolmest kahel leiame ikka mõne väikese polüübi."
Nagu seeni pärast vihma
Meie silm kõhu sisse ei ulatu, tohtrile aga endoskoop näitab. Milline see polüüp siis välja näeb?
"Kõige sagedasem on n-ö jalaga polüüp, mis näeb välja umbes nagu nahanäsa: peenike jalg ja seenekübar otsas," selgitab kirurg. "Palju ohtlikumad on teise kujuga, lamedad polüübid, võib-olla ainult mõni millimeeter limaskestast kõrgemad, ja alati polegi neid lihtne silmaga eristada. Aga on ka selliseid, mis on haavandunud ja hoopis limaskesta sisse tõmbunud."
Loe edasi ajakirjast...
