Psühhiaater C. G. Jung jagas inimese elukaare seitsme aasta pikkusteks perioodideks, nagu tegi juba antiikajal Kreeka arst Hippokrates. Elu jagatakse ka kümne aasta pikkusteks tsükliteks. Räägitakse ja kirjutatakse 30, 40 ja 50 aasta kriisidest.
Praegusel ajal tundub see juba vanamoodne. Elu on palju mitmekülgsem ja võimalusterohkem kui varem. Ei saa enam öelda, millist elu elab üks neljakümneaastane inimene. Mõni võib hakata alles peret looma, teine on pikka suhet lõpetamas ja lapsed on juba suured. Siiski toob elu kõigile ette arenguülesandeid. Nüüd tulevad need mitte enam vanusele, vaid eluperioodile vastavalt. Nooruses on ülesandeks näiteks kasvada välja oma lapsepõlvekodust, saavutada iseseisvus ja võtta vastutus.
Ühest eluperioodist teise astudes tuleb ületada künniseid. Tuntakse ebamäärast hirmu tundmatu ees, ootust ja lootust. Ees on küsimused, kas julgen minna edasi või pöördun tagasi. Kas maailm on sõbralik või vaenulik?
Praegusel ajal on noorusekultus, keegi ei taha vananeda. Ehk minna edasi ja areneda. Küpsust ei peeta just trendikaks.
Imetleme nooruse enesekindlust ja vabadust. Treenitud kaunis keha on osa sellest ideaalist. See periood võib hakata meeldima ja sellest hoitakse meeleheitlikult kinni. Selle asemel, et treenida liikumise rõõmust, tehakse seda vananemise hirmust. Kahjuks ei saa vananemise eest kusagile põgeneda. See käib sinuga kaasas igal eluperioodil. Peab olema julgust ja meelekindlust, et edasi liikuda. Ära sulge uksi hirmust muutuste ees ega takerdu oma positsiooni.
