Mis on foobia? “Võõrsõnade leksikon” nimetab seda haiguslikuks kartuseks. Millal muutub normaalne hirm foobiaks ja kuidas seda ravida? Tuleb osata vahet teha, mis on foobia ja mis normaalne mure ning ärevus. Nii, nagu iga masendus pole depressioon, nii pole iga hirm või mure foobia.
Tõenäoliselt on iga inimene teatud olukordades ärev, murelik, pabistav. Muret ja hirmu ei maksa karta, sest need on normaalsed tunded, mis hoiatavad ohu eest. Samas võib juhtuda, et inimene on ärevil, kuid tal pole selleks silmanähtavat põhjust. Näiteks on raske paigal püsida, kuigi pole närveldamiseks põhjust, või keskenduda, kuigi miski ei sega.
Kui muretsemiseks puudub põhjus, siis võib ärevus olla liiast ning vajada sekkumist – psühholoogi või psühhiaatri abi, samuti medikamente.
Ärevust võib vaadata kolmest erinevast aspektist. Füsioloogiliselt võivad ärevuse ajal tekkida paanikahoole sarnased ilmingud: hingeldamine, südamekloppimine, higistamine. Need tunnused näitavad, et organism reageerib pingele.
Ärevuse teine pool on psühholoogiline ning tähendab, et ärevus ja hirm on subjektiivsed. “nimene tunneb, et ta ei tule olukorraga toime; kardab, et võib hulluks minna; on kindel, et ta ei jaksa antud situatsioonist välja rabelda. Kolmas pool on aga käitumuslik. Kui ärevus on väga kõrge, siis inimene käitub tavapärasest teistmoodi või üritab vältida olukordi, kus ärevus tekib. Need on kõik vaimse pinge erinevaid näitajaid. “eatud ärevus uues olukorras ongi normaalne, kui inimene tahab hästi toime tulla, õnnestuda, silma paista. Kui hakatakse olukordi vältima – ei taha koosolekul sõna võtta, siis ei lähegi, võtan hoopis haiguslehe – on tegemist väga tugeva eiramisviisiga ning tegu võib olla ärevushäirega.
Igal juhul tuleb otsida professionaalset abi psühholoogilisest nõustamisest. Häire tekkimisel oleks kasulik pöörduda psühhiaatri jutule ja vaadata, kas on vaja ravi.
