Statistika kinnitab, et vererõhku alandavaid ravimeid võtab vaid 10 protsenti vererõhuhaigetest. Ülejäänud kas ei tea üldse, et neil on see tõbi, või teavad, aga tunnevad end seni veel hästi ega pea ravimivõtmist vajalikuks.
Kuid ega kõrgvererõhktõbi iseenesest enesetunnet halvaks teegi, oht peitub hoopis ülisuures tüsistuste tekke riskis. Pidevalt üle normi vererõhk toob kaasa nii ateroskleroosi ehk arterite lubjastumise, südamepuudulikkuse, ajuvereringe kui ka neerude kahjustuste ohu.
Esialgu võib end hästi tunda isegi kõrgete vererõhunumbrite korral, aga kümmekond aastat hiljem võib saada südamelihase- või ajuinfarkti. Ja kui peale seda ka ellu jäädakse, võib tüsistuseks olla näiteks halvatus.
Vahel õigustavad inimesed oma ükskõiksust, et ega midagi hullemat nendega juhtuda saa kui kiire surm infarkti tagajärjel. Aga saab küll. Nad võivad jääda aastakümneteks seisundisse, kus nende lähedased peavad neid toitma, nende väljaheiteid koristama ja mõtlema, et millal küll nad ükskord sellest vaevast pääsevad.
Kahjustused kogunevad ajapikku. Kui inimesel on kalduvus ateroskleroosile, siis normaalse vererõhu korral kulub kümme aastat, enne kui veresooned ahenevad poole võrra. Kõrge vererõhu korral võib niisama ulatuslik kahjustus tekkida juba paari aastaga.
Kõrge vererõhk muudab südamelihase paksemaks, kuna sunnib südamele liiga suure koormuse peale. Edasi tekivad juba verevarustuse probleemid, südame rütmihäired… kuni ühel hetkel ongi käes südamelihase- või ajuinfarkt.
Missugused on siis kõrge vererõhu tundemärgid? Sellest võivad märku anda peavalud, pearinglus ja raskustunne rinnus, kuid sageli inimene ei tunne midagi. Seepärast peaks iga täiskasvanu, olenemata vanusest, laskma korra aastas oma vererõhku kontrollida. Eriti hoolikalt tasub seda teha siis, kui suguvõsas on kõrge vererõhuga inimesi.
Kes satub perearsti juurde, võiks paluda tohtril muu hulgas ka oma vererõhk üle kontrollida. Kes on nii terve, et perearsti juurde kuigi tihti asja ei ole, saab seda teha kas või apteegis väikese tasu eest. Apteegis või ka mõnel rahvaüritusel mõõdetud vererõhunäit on enamasti usaldusväärne – kui siiski tekib selle suhtes kahtlusi, tuleks pöörduda perearsti poole.
Terve inimese rõhunäit on kuni 135/85 mmHg, kus 135 mmHg on ülemine ehk süstoolne ja 85 on alumine ehk diastoolne vererõhk. Piiripealne, veel normaalseks peetav vererõhk on kuni 140/90 mmHg. Kõik kõrgemad näitajad on juba haigus, mis vajab elustiili muutust või ravi.
Paljud inimesed jätavad oma kõrged vererõhunäitajad tähelepanuta, väites, et nende vanuses võivadki need juba kõrgemad olla kui noortel. See teooria, et vanusega käib kaasas vererõhu tõus, valitses meditsiinis 1960. aastatel. Nüüd on juba aastakümneid ülemaailmne seisukoht, et 140/90 mmHg on viimane piir isegi 100aastaste jaoks. Kui näit on kõrgem, on see hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi, mis vajab tähelepanu ja enamasti ka ravi.
Kui vererõhunäitajad on kõrged, tuleks pöörduda arsti poole põhjuste väljaselgitamiseks. Kõrge vererõhk võib olla teiste haiguste kaasnäht – seda võivad kergitada ka neeru-, endokrinoloogilised vm haigused. Sel juhul tuleks põhihaigus kontrolli alla saada. Kui näiteks probleem on liiga kitsas neeruarteris, siis tuleb neerude verevarustust parandada kas arteri laiendamisega või kirurgiliselt. Pärast seda vererõhk kas normaliseerub ise või vähemalt alaneb, nii et vererõhuravimi doose saab märgatavalt vähendada.
Naistel võib vererõhku tõsta menopaus, mis lööb segamini hormonaalse tasakaalu. Sel ajal peaksid naised kindlasti oma vererõhul silma peal hoidma ja vältima selle kõrgenemist.
Palju esineb aga ka essentsiaalset kõrgvererõhktõbe, mida ei põhjusta teised haigused. Ainuke teadaolev põhjus on tavaliselt pärilik kalduvus, kuigi kõrge vererõhk ei ole otseselt päritav.
Kui vererõhunumbrid pole väga kõrged ja inimene end halvasti ei tunne, siis tavaliselt püütakse arsti juhtnööride järgi umbes kuu aega vererõhku ainult elustiili muutmise abil normi saada. Selle kuu ajaga ei juhtu inimese tervisega veel midagi halba, sest kõrge vererõhu kahjustused tekivad aastatega. On ideaalne, kui vererõhk õnnestub elustiili muutes normi saada, sest see on ju kõige odavam ravi.
Esimene, mida vererõhu kontrolli alla saamiseks tuleks teha, on piirata soola tarbimist. Kes ilma kuidagi elada ei suuda, võtku kasutusele Pan-sool, kuid tervislikum on siiski üldse jätta sool valmis toidule juurde puistamata. Oma 1,5grammise soola päevanormi saame toidust niigi kätte.
Teiseks tuleks korda seada oma unerežiim. Öises vahetuses töötajad peaksid leidma võimaluse päevasel ajal leiba teenida. Üldse peaksid kõik, kelle uni on mingil põhjusel häiritud, korraldama oma elu nii, et nad saaksid öösiti end korralikult välja magada. Magamatuse tõttu võib vererõhk kergesti tõusta.
Kolmandaks tuleks leida endale mõõdukalt füüsilist koormust. Iga päev on kasulik jalutada poolteist kuni kaks tundi värskes õhus.
Neljandaks ei maksa end lasta üle koormata psüühiliste pingetega. Vererõhule tuleb igati kasuks, kui reageerida elus ettetulevatele raskustele rahulikult. Kui on teada, et ootamas on pingerikas olukord, tuleks end selle lahendamiseks psühholoogiliselt ette valmistada.
Viiendaks tuleks lõpetada suitsetamine ja tarbida alkoholi mõõdukalt.
Kes tõesti tervise pärast muretseb, saab oma elu tervislikumaks muutmisega kindlasti hakkama, või vähemalt selle osaga, mis puudutab toitumist. Kui vererõhk ikkagi ei alane, siis tuleb leppida eluaegse tablettraviga.
