Viimased kümme aastat on Haide Männamäe ja Toomas Tross tegutsenud Piibu ja Tuudu teatris, mis asub omanimelises hubases mängumajas Tallinna vanalinnas. Nende teater on lausa nii populaarne, et näitlejad otsivad suuremat saali, mis kõik vaatajad ära mahutaks.
Kuidas te tuttavaks saite?
Toomas: Tuttavaks saime Peda kultuuriteaduskonnas 1989. aastal. Mina olin ühe aasta juba näitejuhtimist õppinud ja siis tuli Haide nooremale kursusele sama asja õppima.
Haide: Käisime täitsa rahulikult külg külje kõrval koolis omi asju ajades, kuniks hakkasime ühiselt teatrit tegema. Toomase kursuseõe Anne Veldi diplomilavastuse "Ullikese lood" kaudu hakkasime tihedamini suhtlema. Ja sealt see asi alguse saigi.
Millal tuli mõte alustada oma teatriga?
Toomas: See tuli ikka märksa hiljem. Kui Piip ja Tuut 1998. aastal lihtsalt ühel pisikesel sõbra laste sünnipäeval esinemisest alguse said, siis meil ei olnud õrna aimugi, meil polnud mõtteski, meil polnud plaaniski, isegi unenäos ei näinud me seda ette...
Haide: ...mis meid ootab 20 aasta pärast...
Toomas: ... et mis sellest Piibust-Tuudust võib lõpuks saada. (Mõlemad naeravad.) Tol ajal olime mõlemad teatris tööl, tavalised näitlejad – siis oli see selline mõnus vahepala.
Haide: Pärast Peda lõpetamist käisime koos end täiendamas veel teises teatrikoolis, Kopenhaagenis. Sealt tagasi tulles luges Toomas ajalehest kuulutust, et Vanalinnastuudio otsib noort meeskomöödianäitlejat. Toomas arvas, et see on tema.
Toomas: Ja kujutad sa ette, me lendame lennukiga Kopenhaagenist, kus me olime siis kaks aastat olnud, ja lennukis anti lugemiseks eesti lehti. (See oli tol ajal veel Estonian Air, kus söögiks pakuti näiteks vähki. Need olid alles need ilusad ajad. Nüüd pead lähilendudel ise söögi ostma. Kõik muutub, aga alati mitte paremuse poole.) Me teadsime, et üks töö ootab meid ees – lastesaade "Kilpkonn Kipsi lastekas" TV1-s...
Haide: ...mis on ju suurepärane, kui sa oled teatrikooli lõpetanud, kaks aastat Eestist eemal olnud, mille jooksul sind ära unustatakse ja jõuad teisel maal sisse elada.
Toomas: Sattusingi Vanalinnastuudiosse ja Haide VAT-teatrisse. Ja vaikselt hakkasime peale, esimesed 5–7 aastat me lihtsalt niimoodi tegimegi neid veidraid ja lõbusaid tegelasi põhitöö kõrvalt. Tuntust aitas meile tuua suust suhu reklaam. Ja alati pärast etendust me analüüsisime, mis toimis, mis mitte. Mul on need märkmed siiani alles.
Mida te Kopenhaagenis õppisite?
Haide: See on rahvusvaheline teatrikool The Commedia School, kus kogu õpetus käib füüsilise tegevuse kaudu ja naljavõtmes. Kõik, mis me praegu teeme, teeme tänu sellele koolile, kuigi muidugi ei saa maha tõmmata ka varasemat nelja aastat. Meil on kahe kooli kombinatsioon.
Läksime klassikalise teatriharidusega, mis on Stanislavski-põhine, ja tulime tagasi hoopis teistsuguse arusaamisega – julgusega teistsuguseid asju proovida. Klouniõpe oli üks osa sellest teatrikooli õppekavast. Et me kunagi nende klounide juurde jõuame, ei mõelnud me sel ajal sugugi.
Kuidas Piibu ja Tuudu mängimine tavaetendustest erines?
Toomas: Kõik meie etendused olid üles ehitatud otsesele suhtlusele publikuga – see on nende kahe tegelaskuju eripära. See oli nõks uudne lähenemine.
Haide: Taani koolis olles oli see ka meie jaoks uudne, et õpetaja kogu aeg suunas meid otse publikuga rääkima. Meil oli ikka suur tahtmine rääkida kuhugi sinna kaugusse, üle publiku peade. See oli väga raske, sest klassikalises teatris on ikkagi neljas sein ja sa räägid lugu nii-öelda oma toas. Kui otsese suhtluse lõpuks näppu said, siis oli jube lahe, et publik on sinu jaoks päriselt olemas. Ja seda ta ju ongi, alati.
Toomas: Kuna me hästi palju improviseerisime, pärast etendust analüüsisime, mõnda stseeni ka natuke harjutasime, siis sündisidki sealt meie tegelaskujud. Alguses oli meil ainult akrobaatika. Ühte sellist Taani koolist kaasa tulnud numbrit teeme siiamaani. Ja neid stseene oli nii palju, et saime aru: kui me need kõik järjestikku paneme, siis tuleb meil etendus.
Haide: Akrobaatika oli meil selline number, mille peale publik tegi alati vau. Et lollitasid mis nad lollitasid seal, aga nad oskavad ka midagi. (Naeravad.) Ja siis tulid meil juurde omad laulud. Esimene laul sündis meie esimese lapse Emmaga, kes ei lasknud end kolmekuuselt enam mähkida, ja tema tähelepanu köitmiseks hakkasin talle laulma. Nii sündis valsilaul. Ja siis tuli konnalaul, mida kasutame oma etendustes siiani.
Toomas: Sel ajal püüdsime end palju ka täiendada, võtsime osa festivalidest, kus osalesime töötubades, ning tippkoomikute ja -klounide kursustest. Need aitasid meid väga palju, kuidas oma tegelasi ja lavastust üles ehitada. Hakkasime ise oma etendustele pileteid müüma, kui rentisime Estonia talveaias saali. See oli vist 2007. või 2008. aastal. Ja nii see teater oma alguse saigi.
Kas Piipu ja Tuutu on raske mängida?
Toomas: See, mis paistab vaatajatele, tundub nii lihtne ja kerge, nagu me ei peaks üldse pingutama. Ma arvan, et see on hoopis tunnustus Piibule ja Tuudule.
Haide: Kuid enam ei ole neid raske mängida.
Toomas: Lihtsalt füüsiliselt on raske mängida, sest olla rohkem kui tund aega ühtejutti lava peal, kogu aeg gaas põhjas... Kui on akrobaatikaga etendus, siis on see veel teistmoodi füüsiliselt raske. Aga neid mängida ja olla Piip ja Tuut on lihtsalt nauding.
Kas klounid Piip ja Tuut on teie ainsad tegelaskujud?
Toomas: Põhiliselt on meie etendused lahendatud klounide abil. Aga meil on veel mõned koomilised tegelased.
Haide: Näiteks olime miimid, sõnadeta tegelased, mis meile endile väga meeldis.
Toomas: Meil on üks akrobaatikaversioon, kus olime vene akrobaadid Olga ja Oleg ning meil olid triibulised trikood seljas...
Haide: ...ja Toomasel olid sellised suured vuntsid, mis käisid nina külge kinni.
Toomas: Siis oli mul käpardist mustkunstniku tegelaskuju, kelle nimi oli Michel Veekraan ja kel olid pöörased mustkunstinumbrid, mis lõpuks siiski välja tulid. Tegelikult oli ka see tegelane kloun, aga ta lihtsalt ei olnud selleks riietunud.
Teie vaatajaskonda ei kuulu ju ainult lapsed?
Haide: Ei kuulu. Me ise arvame, et oleme peredele orienteeritud, aga etendused on nii mitmekihilised, et ka suured inimesed tahavad väga neid vaatama tulla. Kui me teeme etenduse, siis me teeme seda nii, et see sobib kõigile.
Kas lööte kaasa ka teistes projektides?
Haide: Me oleme juba aastaid löönud kaasa teatris Varius, kus näiteks ka uue aasta alguses on mul etendus "Vihmapiisad ja kuupaiste", mis räägib Käbi Lareteist. Selle teatri vedaja on Heidi Sarapuu. See sai alguse kui kirjandus- ja luuleteater ning on nüüd kasvanud väga palju laiemaks. Aga alati käsitletakse seal kultuuriloolisi tegelasi. Ja seal olen ma nii-öelda tavaline näitleja, mitte kloun. Mulle on tuldud ütlema: "Oi, ma ei teadnudki, et sa näidelda oskad!" (Naerab.) Ja seda ütles mulle teine näitleja, sest ta ei teadnud, et me oskame ka tõsist rolli teha. Ikka oskame. Võtame nina peast ära ja nii ongi.
Toomas: Meie õpetaja Taani koolis ütles, et hea näitleja ei pruugi olla hea kloun, aga hea kloun on suure tõenäosusega ka hea näitleja. Tol ajal ma ei saanud sellest täiesti aru, aga ma olen hakanud üha rohkem mõtlema selle peale, et klouniamet on näitlejale ütlemata tähtis. See võiks olla igas teatrikoolis kohustusliku programmi osa – see hoiab näitleja vormis.
Meie teeme küll vastupidi. Kuna me oleme nii palju klounietendusi andnud, siis aeg-ajalt teeme oma teatris etenduse, kus me ei ole klounid. Näiteks "Cabaret Siberia", mille kirjutas ja lavastas meie hea sõber Lauris Gundars Lätist ning millele Siim Aimla kirjutas muusika ja laulusõnad, on see lavastus, kus saame klouni nina tagant välja pugeda ja teha midagi muud. See on meile kui näitlejatele kasulik ja vajalik. ("Cabaret Siberia" (lisa)etendusi on võimalik näha ka veebruaris – toim.)
Kuidas teie lapsed teatrieluga kohanesid?
Haide: Meie esimene laps Emma sündis 2003., Siim 2005. ja Anni 2007. aastal. Kõikide laste kõrvalt oleme üsna ruttu läinud tööle. Toomase ema, kui ta veel elas, aitas meid palju.
Toomas: Nii kaua, kui lapsed olid lasteaiaealised, olid nad meil alati kaasas. Etenduste ajal koos vanaema või lapsehoidjaga. Üldiselt nad lavale väga ei kippunud, mõne üksiku erandiga.
Haide: Nüüd on meil kodus kamp teismelisi.
Toomas: Ja siis veel mu esimene tütar Maria, kes on praegu 27-aastane.
Kas koos on parem kui eraldi?
Toomas: Pidin esinema üksinda Islandil festivalil "Act Alone" (ingl "Näitle üksinda" – toim), kus mul oli Tuuduna sooloetendus, aga see polnud väärt pooltki seda, kui me kahekesi teeme.
Haide: Kui rääkida kodusest poolest, siis lihtne on see, kui pead ainult koduste või ainult töiste asjadega tegelema. Aga kui pead neid omavahel kombineerima, on asjad veidi keerulisemad. Mul tekivad mõtted prauhti ja siis Toomas alati ütleb: "Sa ei saa ju sellega praegu tegeleda, kell on juba kümme õhtul... Võta rahulikult."
Selles mõttes oleme üsna erinevad, et minu kell tiksub hästi kiiresti ja Toomase kell täiesti teist rada pidi. Kui mingisugune konflikt üldse on, siis sellest, et minu kell on nii palju kiirem.
Toomas: No minu kellal sekundi- ja minutiseiereid ei ole. (Naeravad.) Mul on ainult tunniseier ja seegi käib vä-ä-äga aeglaselt.
Haide: Mulle tundub, et seda kella, mis meil kodus seinal on, näen mina täiesti teistmoodi kui Toomas. Toomasel aeg muudkui tuleb ja minul aeg muudkui läheb.
Toomas: Me vist oleme sellise eluviisiga ära harjunud ja see on isegi meie kasuks pööranud.
Kuidas stressiga hakkama saate?
Toomas: Stress tuleb imelihtsalt ja kiiresti. Kui aus olla, siis oleme selles staadiumis, kus oleme juba üle töötanud. Kuna etendus on meie tasu, tähendab see seda, et kui etendust ei tee, siis ka tasu ei saa. Hästi lihtne. Ja nii on meil 230–250 etendust aastas.
Meil on suvekodu Hiiumaal, ja kuna me saame sinna ainult suvel minna, siis võtab väga pikalt aega, enne kui suudan end tööst välja lülitada. Kuni lõpuks saad maha rahuneda ja lähed Hiiumaa suvisesse rütmi. See näitab, et me vist oleme stressis. Vähemalt ma ise panin endale sellise diagnoosi. Proovime nüüd korraga pikemalt puhata, aga ega see hästi ei õnnestu.
Haide: Me oleme tegelikult oma tööga kogu aeg rattas.
Toomas: Küll me tahaksime, et meil oleksid kodus remondimees, koristaja ja kokk. Kuna me oleme koos kodunt ära, siis ka tagasi jõudes oleme koos sellises ebastabiilses seisundis. Eks lapsedki saavad sellest osa.
Haide: See kajab laste pealt tagasi ka. Laste õpetajad on andnud tagasisidet, et kui meid ei ole, siis laps käib hoopis teise näoga koolis. Pide läheb alt ära.
Toomas: Kuna meie etendused on väga füüsilised, hakkab ka keha vaikselt alla andma. Ma võiksin niisugused traktaadid maha pidada keha ja vaimu tasakaalus hoidmise vajadusest – mina oleksin meisternäide sellest.
Haide: Aga sa oleksid meisternäide sellest, et "tee minu sõnade, mitte tegude järgi".
Toomas: Parimad sõnad tulevadki neilt, kes on pidanud seda omal nahal läbi elama. Aga inimesed peavad ise oma vitsad kätte saama. Kui nad sellest ei õpi, siis nad lihtsalt lähevad varem hauda, ei muud.
Rääkisin just suuremale tüdrukule, et see, kuidas sa teiste inimestega suhtled või neid aitad, on üks asi. Aga ole meister ja püüa iseendaga hakkama saada, proovi iseennast aidata. Üks poeet on öelnud, et teiste muutmine on suur muutmine, enda muutmine suurim muutmine. ("Suur suutmine – teiste muutmine. Suurim suutmine – enda muutmine." Rudolf Rimmel –toim.)
Haide: Kogu aeg on tunne, et küll saab, kohe hakkan, homme. Endale antud lubadust on alati võimalik edasi lükata.
Toomas: Ega keegi neid otsuseid meie eest ei tee. Saame vaid iseennast süüdistada, et ei teinud õigeid otsuseid või ei käitunud õigesti.
Haide: Elu lava peal on väga lihtne, see on meil kätte õpitud. Aga sealt välja tulla, argiellu sukelduda ja seal hakkama saada on palju keerulisem.
Toomas: Kuna meie etendused on nii üles ehitatud, et kõik see, mis me laval kulutame, saame sel hetkel ka tagasi. See on rõõmus hetk – seal on tasakaal.
Haide: See kestab veidike aega pärast etendust, aga siis tuled sealt prauhti välja.
Toomas: See on meie ameti eripära, et pead aplausiga hakkama saama ka pärast seda, kui sulle ei aplodeerita. Et aplaus ei devalveeruks. Sest see on väga eriline, et keegi maksab piletiraha, et sind vaatama tulla.
Mis on kooselu tähtsaim osa?
Toomas: Pead alati ja igavesti olema valmis minema kompromissidele. Kõik need teenivad ainult head. Mul ei tule mõttessegi, et kui ma teen kompromissi, siis ma annan alla või lasen endast üle sõita. Kooselu puhul on kompromiss ainuke edasiliikumise ja koosolemise viis. Ja muidugi ausus.
Haide: Just tahtsin sama öelda. Nii nagu näitlejanagi pead jääma igas olukorras ausaks ja tunnistama ka seda, kui sul ei olnud õigus. Olen rääkinud lastelegi, et see on tähtis, endal on pärast nii palju kergem. See kehtib nii laval kui ka elus – sa pead jääma igas olukorras ausaks. Me kõik oleme inimesed.
Toomas: Kõik algab siiski sellest suurest paugust, ma ei pea silmas maailma loomist, vaid seda, et kõigepealt on üliimeline armastus. See armastus annab niisuguse väe ja tõuke, et kui alguse vibratsioon on ära kadunud, siis jäävad alles mälestused sellest, kui armumine oli nii suur – lase ainult neil meelde tulla ja kõik nagu taastub uuesti... See on minu meelest üks vägev asi.
Haide: Kõva pauk on olnud, et 25 aastat kestab.
Toomas: Hea start oli! (Naeravad.) Ja nad startisid nii kiiresti!
Haide: Juba 25 aastat möödas – vuhh!
