See rahvatarkus ei pea paika, kuid just seetõttu kardavad või häbenevad paljud patsiendid hamba- või perearstile kurta hammaste krigistamisega seotud probleemi. Kuid hambaarstil piisab pilgust kulunud hammastele ja vahel ka lõualihastele, et diagnoosis kindel olla. Tõsi, paljud ei tea isegi, et nad unes hambaid kiristavad.
Üha tihedamini diagnoositakse hambaarsti vastuvõtul hammaste patoloogilist kulumist, millel võivad olla erinevad tekkepõhjused. Üks peamisi hammaste kulumise põhjusi on bruksism ehk hammaste krigistamine, nagistamine või üksteise vastu surumine. Bruksism on pikka aega olnud suhteliselt ebaselge etioloogiaga (arstiteaduse haru, mis uurib haiguste põhjusi).
Küll aga on teada, et seda esineb suhteliselt tõenäolisemalt teatud tüüpi (nt madala stressitaluvusega) inimestel. Teisalt võib arvata, et teatud ajal elus on enamik inimesi hammaste krigistamise ehk bruksismiga kokku puutunud, kuid enamasti ei ole probleem eriti märkimisväärne ega vaja ravi. Kui hambakiristus muutub patoloogiliseks ning jätab hammaskonnale jälje, on vajalik rakendada spetsiaalseid ravivõtteid, et olukord stabiliseerida. Ka väikelastel tuleb seda suhteliselt sagedasti ette ning neil seostatakse seda hammaste vahetumisega.
Põhjuseks vüib olla ka teatud vitamiinide puudus. Kaltsiumi ja pantoteenhappe võtmine aitab bruksismi ennetada, kuna kaltsium aitab vähendada lihaste tahtmatuid liigutusi ning pantoteenhape parandab lihaste koordinatsiooni. Lisaks sellele on soovitav tarbida piisavalt B-vitamiini, mis vähendab stressi, sest ka stress paneb inimesed oma lõugu liiga jõuliselt kokku suruma. Liiga suure hammustusjõu registreerimiseks võidakse kasutada ka spetsiaalset aparaati, mille elektroodid mõõdavad lihaste aktiivsust.
Bruksismi peab ravima, sest selle tõttu kuluvad hambad nii, et need paistavad pealt lamedad. Edasisel kulumisel tekivad esihammaste servadesse ja tagahammaste nurkadesse mikropraod ja lõhed, mida röntgenpilt ei näita. Neid on võimalik avastada vaid intraoraalse ülesvõtte suurendamisel. See on väga oluline, kuna lõpuks selliste pragudega hambad killustuvad ja lagunevad. Pärast killu eraldumist läheb sageli vaja juurekanali ravi, sest killu eraldumiskohast pääsevad bakterid juurekanalile hästi ligi ning nakatavad selle.
