Tänapäeval nõutakse töökohal head suhtlemisoskust. Lisaks tundub paljudele, et kui oled tegija, pead olema pidevalt esil: kontod erinevates sotsiaalmeediates, lisaks blogid ja vlogid. Kuidas elus hakkama saada, kui oled hoopis uje ja häbelik?
Tihti võib lugeda töökuulutusi, kus otsitakse töötajaid, kel on hea suhtlemisoskus, kes oskavad esineda ja töötada meeskonnas. Ka tööintervjuud läbivad paremini jutukad ja avalad tööotsijad. Häbelikku mõtlejat ehk introverti palgatakse harva.
Kuid see pole alati nii olnud, vaid on viimase aja ilming. Veel paarkümmend aastat tagasi oli töötaja otsingul hinnas tagasihoidlikkus, vähenõudlikkus ja enesevalitsus. Keegi ei uskunud, et ennast enesekindlalt ja lärmakalt reklaamiv inimene võiks olla hea töötaja.
Praegu on töökohal hinnas nn mõnusad tüübid, mis tavaliselt tähendab ekstraverti, kes saab energiat inimestega suhtlemisest. Tööle võetakse ekstravert, kes omakorda palkab tööle endasuguseid ja introverte jääb nii mõnedel töökohtadel üha vähemaks. Tegelikult on see ohtlik tendents, kui iseloomuomadus saab tähtsamaks kui oskused, sest tööintervjuul edukad ei pruugi olla pädevad. Intelligentsusel, teadmistel ja oskustel ei ole midagi tegemist sellega, kas inimene on eraklik või seltskondlik. Kas introvert peab muutuma ekstraverdiks, et elus hakkama saada? Seda pole vaja ja see pole ka võimalik, sest tegemist on püsiva isiksuse tunnusega.
Introvertide tugevad küljed on näiteks hea keskendumisvõime, sihikindlus ja võime kontrollida oma impulsse. Seal, kus ekstravert tormab tegelema juba järgmise asjaga, kuigi eelmine on veel pooleli, teeb introvert ka igava töö lõpuni. Ta mõtleb enne, kui midagi ütleb ega hädalda ilmaasjata.
Maailma vajab igasuguseid inimesi: riskeerijaid, arvestajaid, ideede genereerijaid ja vigade parandajaid. Ühiskond toimib kõige paremini, kui igaüks leiab õige koha.
