1. Mis põhjustab häbelikkust?
Teadusliku definitsiooni kohaselt on häbelikkus iseloomuomadus, mis areneb emaüsas.
Näiteks lapsepõlves nutavad mõned kergemini ja kauem, teised aga naeravad kergemini ja kauem. Häbelikkus on seotud nn pärsitud temperamendiga, mille puhul muutusi peetakse riskiks ja neile reageeritakse tugevalt. Pärsitud temperamendiga inimene kogeb muutusi sageli isegi hirmutavana. Kui laps saab lasteaiaealiseks, hakkab häbelikkus muutuma selgemaks, sest laps puutub kokku rohkemate erinevate olukordadega.
2. Kui levinud on häbelikkus?
On teada, et umbes veerand väikelastest on temperamendilt häbelikud. Varajase täiskasvanuea saabudes saab eristada kahte häbelike inimeste rühma.
Üks rühm on nn funktsionaalsed häbelikud inimesed. Nad on õppinud sellega elama ja see ei koorma neid. Selliseid häbelikke inimesi on umbes 80 protsenti.
Ülejäänud 20 protsendil häbelikest inimestest on varase täiskasvanuea jooksul välja kujunenud sotsiaalsete olukordade hirmud. Neid häbelikkus koormab.
3. Kuidas avaldub koormav häbelikkus?
Koormava häbelikkusega inimene on õppinud oma häbelikkust negatiivselt nägema. Nad tunnevad hirmu sotsiaalsetes olukordades, seega hakkavad nad neid süstemaatiliselt vältima. Sotsiaalne enesekindlus ja sotsiaalsed oskused ei saa areneda. See tsükkel viib sageli ka vaimse tervise probleemideni.
4. Millised on funktsionaalse häbelikkuse puudused ja eelised?
Esmamulje on meie kultuuris väga oluline, seega ei pruugi häbelik inimene endast tingimata väga head esmamuljet jätta.
Näiteks häbelikel inimestel on raske olla tähelepanu keskpunktis, seega võivad uued asjad, mis nõuavad esinemist, näiteks tööintervjuu või romantiline kohting, olla keerulised. Pinge paneb endasse tõmbuma. On raske olla mina ise.
Teisest küljest näitavad uuringud, et häbelikud inimesed on pikaajalistes suhetes edukamad, olgu see siis romantiline suhe või tööelu. Häbelikud inimesed on sageli väga kohusetundlikud. Nad hoolivad sellest, mida teised arvavad.
Uuringute kohaselt on häbelikud inimesed saladuste hoidmises paremad kui keskmine inimene.
5. Kas häbelikkusest peaks üle saama?
Häbelikud inimesed peaksid õppima nägema oma iseloomu positiivseid külgi.
Häbelikkus ei ole viga, mida tuleks parandada, vaid oluline on näha oma tugevaid külgi.
6. Kuidas saab vähendada ärevust uutes olukordades?
Harjutades õpib ennast tundma ja samal ajal selgub tõenäoliselt, et olukorrad ei ole nii hirmutavad, kui esialgu tundus.
Oma energiat pole mõtet kasutada häbelikkuse ja ärevuse varjamiseks, vaid pigem lasta oma häbelikkusel välja paista. Ei peagi püüdma olla julge, vaid pigem julgemalt häbelik ja iseendaks jääv. Ärevusse ja selle avaldumisse suhtes võiks suhtuda pingevabamalt. Kui näiteks kaaslast ärritab sinu häbelikkus, siis pole ta ilmselt sinu jaoks see õige. Samamoodi võib tööl oma häbelikkusest otse rääkida ja usaldada, et inimesed reageerivad positiivselt, ja isegi kui nad seda ei tee, on ks see okei.
Kui paljastada teistele oma varjatud külgi ja taluda tagajärgi, siis aja jooksul ei tundu nende paljastamine enam stressirohke, seega muutub suhtlus lihtsamaks.
Samuti on täheldatud, et häbelikkus sõltub olukorrast. Kuigi häbelik inimene on harjunud tööl hakkama saama, võib ta romantilistel kohtingutel ikkagi hätta jääda.
On uuritud, et linnastumine on kujundanud meie ideaali ja inimesed on muutunud ekstravertsemaks.
Siiski on siin piirkondlikke erinevusi: lääneriikides on ideaal ekstravertsem kui näiteks Aasias. Lääne väärtused on indiviidikesksemad. Inimesed tahavad olla enesekindlad ja teistest sõltumatud. Sellisel juhul võib häbelikkust pidada negatiivseks omaduseks. Aasia riikides hinnatakse häbelikkust palju positiivsemalt. On uuritud, et häbelikke inimesi hinnatakse Aasia kultuuris tõenäolisemalt juhtideks kui lääneriikides.
