Eestis on arstid kohutatud välja kirjutama retsepte toimeaine järgi, välja arvatud juhul, kui patsient on analoogravimi suhtes ülitundlik. Ka apteeker on kohustatud toimeainepõhiselt kirjutatud retsepti puhul tutvustama inimesele soodsama hinnaga analoog- ehk geneerilisi ravimeid. Seega on seaduse järgi nii arsti kui ka apteekril teatud kohustused, mida tuleb järgida.
Originaalravim on arstim, mis antud toimeainega on tulnud turule esimesena. Tootja on teinud suuri kulutusi uuringutele, väljatöötamiele ja teadustööle.
Need kulud tingivad ka originaalravimi kõrgema hinna. Geneeriline ehk analoogravim on sama toimeainega nagu originaal, kuid see on saanud müügile tulla peale originaalravimi patendiaja lõppu. Mõlemas ravimis on sama toimeaine, kuid erineda võivad kõrval- ja abiained. Üldjuhul on niisugustel ravimitel samad näidustused ja kasutamiskord, kuid erinev hind ja tootja. Tegelikult pole võimalik üheselt vastata, mis on parem ja mida eelistada.
Originaalravimi puhul on uuringutega näidatud, milline on nende biosaadavus (ravimi hulk, mis jõuab toimekohta) inimkehas. Selle põhjal on määratud ravimiannused ja -skeemid. Geneeriliste ravimite puhul kehtib nõue, et need peavad biosaadavuse poolest originaalravimiga kattuma 80-125% ulatuses. Seda vastavaust peab iga geneerilise ravimi tootja uuringutega tõestama. Seega on nende toime igati tõestatud.
Teinekord tuleb jällegi arvesse võtta inimese eripära. Näiteks kui patsient on laktoosi suhtes tundlik aga originaalravimis on abiainena kasutatud laktoosi, kuid geneerilises mitte, siis soovitab apteeker valida geneerilise preparaadi. Sama olukord võib olla ka vastupidine. Kui inimene teab, et ta on mõne aine vastu allergiline või tundlik, tuleb seda apteegis või arstile kindlasti mainida. Kui allergiaid või tundlikkust pole, võib rahumeeli valida toimeainepõhise ja soodsama ravimi.
