Kuigi kasvaja asub ühes paigas, võib see anda siirdeid. Keemiaravi eesmärk ongi piirata vähirakkude levikut ja tappa rakud, mis ringlevad veres. Hoolimata sellest, et iga raviskeem individuaalne, konkreetsele patsiendile kohandatud, on keemiaravi mürgine ja kogu organismile kahjulik: alandab immuunsust ja häirib vereloomet, selle tõttu on inimesel halb enesetunne. Aga sageli ei ole raviks teist valikut. Keemiaravi preparaadid ehk kemoterapeutikumid on ravimid, mis takistavad rakkude pooldumist ja nende ainevahetust, toimides ainult pooldumisfaasis olevatesse rakkudesse. Haigusega seotud rakud (vähirakud või teatud immuunsüsteemi produktid) poolduvad ja kasvavad tunduvalt kiiremini kui tavalised terved rakud. Seetõttu on vaja kemoteraapia kuure korrata, sest alati on mingi hulk rakke, mis ei ole parajasti pooldumisfaasis.
Enne iga järjekordset ravi kontrollitakse, kuidas töötavad maks ja neerud, mis kõrvaldavad keemiaraviga verre tulnud mürgised ained – kas need organid on suutelised järjekordset keemiaravikoormat enda peale võtma. Kiiritusraviga saavutatakse vähi üle lokaalne kontroll. Näiteks kopsukasvaja korral kiiritatakse ainult kasvajat ja lümfisõlmi selle ümber. Tõhus kiiritus leevendab või võtab päriselt ära valu, mille vähk kasvades tekitab.
Kiiritus muudab verepilti – võib langeda valgete ja punaste vereliblede tase ning väheneda immuunsus.
Peale keemiaravi on patsiendil eriti kehv olla. Pealegi võib mõne nädala pärast oodata uut annust mürgist ravimit ning selleks ajaks on tarvis jälle toibuda.
Inimene peaks elama normaalset elu, nii palju kui võimalik. Tähtis on süüa ja juua just seda, mille järgi on isu. Eriti kiirituse ajal tuleb juua tavalisest rohkem vedelikku: mahla, teed… Ka keemiaravi ajal ja pärast seda peab palju jooma. Siis töötavad neerud paremini ning vedelik loputab mürgised ained organismist välja. Aga kui ikkagi neerud halvasti töötavad, pannakse patsiendile tilguti, et kõik mürgid välja loputada.
Kui enesetunne lubab, tuleb palju väljas jalutada, et organism saaks võimalikult palju hapnikku. Muidugi on hea soovitus korralikult süüa, aga kahjuks mõjutab keemiaravi ka maitserakke: seda, mis enne maitses, ei pruugi enam üldse maitseda ja juba toidule mõtlemine ajab iiveldama.
Kuid peaks ikkagi proovima süüa seda, mida on enne harjutud sööma – tasapisi maitsemeel taastub. Söögikorrad olgu väikesed, aga sagedased; toit olgu värske, kuid töödeldud. Vältima peaks kuumi, vürtsikaid ja tugevasti Iõhnavaid toite, aga ka happelisi jooke ja toiduaineid (apelsin, greip). Kuivad toidud võivad iiveldust vähendada. Tänapäeval talub inimene keemiaravi suhteliselt paremini kui varem. Arst annab kaasa ka preparaadid, mis aitavad iivelduse ja oksendamise vastu.
Hoiduma peab nakkustest. Keemiaravi ajal tuleks vältida rahvarohkeid paiku, samuti külalisi, kes võivad olla nakkusallikaks. Ruume on vaja sageli tuulutada.
Aktiivsus aitab verel paremini ringelda ja annab kehale rohkem energiat. Iga päev tuleks teha üks jalutuskäik.
