Polüübid tekivad koe vohamise tagajärjel. Polüübi iseloom sõltub selle koelisest ehitusest.
Polüübid võivad olla
* hüperplastilised - tekkinud soole limaskesta paksenemisest
* kasvajalised - hea- ja pahaloomulised
* põletikulised - esinevad põletikulise soolehaiguse puhul
Kui polüüp on alla 1 cm ja peenikese jalaga, siis risk, et see muutub pahaloomuliseks, on väike. Pahaloomuliseks muutumine oleneb ka polüübi välimusest. Polüüpe on üsna erineva kuju ja suurusega, nad esinevad üksikult või massiliselt ja kogu jämesoole ulatuses.
Polüübid enamasti mingeid vaevusi ei tekita ja need avastatakse juhuslikult koloskoopia ehk sooleuuringu käigus. Polüübid võivad põhjustada veritsust, kõhuvalu või spasme tavaliselt aga kaebused puuduvad. Jämesoole kontrastuuring ehk irrigoskoopia, sondiuuring ehk kolonoskoopia ja pärasoole peegeluuring ehk rektoskoopia võimaldavad polüüpe leida.
Koloskoopiaga avastatud polüübid tavaliselt ka eemaldatakse sama protseduuri ajal ja saadetakse histoloogisele uuringule ehk koeuuringule. Kuigi valdavas osa jämesoole polüüpide puhul on vähkkasvaja tekkimise risk väike, pole see siiski null. Seepärast ongi soovitatav polüübid eemaldada ning neid histoloogiliselt uurida.
Väikeste healoomuliste polüüpide eemaldamine ei ole vajalik. Selliste polüüpide jälgimiseks tehakse umbes 3 aasta pärast kontrolluuring.
Jämesoolepolüübid, mille läbimõõt on suurem, kui 1 cm ja mille välimus viitab pahaloomulisuse võimalikkusele, tuleb eemaldada. Polüüpide tekkimist ei ole kahjuks võimalik ennetada.
