Kunstliigest ei maksa karta
Kodutohter
09.07.2023
Shutterstock

Kunstliiges on mõnikord ainus vahend, mis laseb jälle valuta ja liikudes edasi elada.

Ajad ennast istumast püsti, põlve või puusa lööb valu. Käid pikka teed, õhtuks on põlv valus. Valu hakkab liigest närima ka öösel. Määrid küll, aga aitab ainult selleks korraks.

Arstid ütlevad, et tegelikult ei väsitagi neid niivõrd operatsioonid, kui just inimeste nõusse saamine, et liigesevahetust oleks vaja.

Tegelikult on järjekord pikk ja liigesevahetuslõikuse vajajaid jätkub paariks aastaks ette.

Inimene mõtleb ju ikka nii: mis oma, see oma. Las natuke valutab, aga ikkagi oma. Aga mis saab siis, kui valu ei lase enam elada ja liiges enam ei liigu?

Kogemus näitab, et lõikusest rohkem kasu kui kahju. Lääne-Tallinna keskhaiglas tehakse umbes 300 proteesilõikust aastas – neist pooled põlved, pooled puusad.

Nagu iga lõikusega, on ka siin omad riskid ja ainult ortopeedist olenevalt ei pruugi raviprotsess alati ideaalselt kulgeda.

Patsiendid peavad seda teadma ja teavadki. Umbes 95% operatsioonidest on sellised, kus kõik läheb lõpuks hästi ja see info levib ka inimeste hulgas. See õnnestumise protsent on väga kõrge, kuid on väike hulk inimesi, kellel mingil põhjusel operatsioon ei õnnestu, mitte sugugi lõikuse tehnilise poole pealt, vaid muudel põhjustel – ka see informatsioon levib. Kui inimene, kellel on lõikust tarvis, kuuleb enne äkki mõnest halvemast juhust, siis hoiab hirm teda natuke tagasi. Aga üldiselt on kulunud liigese vahetus väga hea ja sageli möödapääsmatu lahendus.

Luuhõrenemine iseenesest puusa- või põlveliigese vahetust ei takista. Pigem on asi selles: kui liiges ei ole kaua aega koormuse all olnud; kui pole saanud käimistuge ja lihased ei ole olnud koormatud, muutub sääre- või reieluu liigese lähedal pehmemaks. See on palju olulisem tehisliigese säilitamisel. Aga ka sel juhul ei ole operatsioon võimatu, sest lihtsalt pannakse suurema konstruktsiooniga protees. Kui tavaliselt kinnitatakse põlveliigeseprotees luupinna külge, siis keerulisematel juhtudel, kui on osteoporoos, on võimalik protees panna ka otse luukanalisse. Puusaprotees aga kinnitatakse alati reieluukanalisse.

Enne oppi peab täpselt teadma liigese haiguslikku seisundit. Röntgenipildilt ei pruugi selguda, et just põlveliigese puhul võib luu, mille külge protees kinnitatakse, olla tavalisest pehmem. Enne lõikust ei ole seda alati võimalik kindlaks teha. Näiteks aastaid kestnud reumatoidartriidi puhul, kui haige on olnud hormoonravil, tekib luu pehmenemist rohkem kui tavaliselt. Kuid ortopeediakirurgil tuleb kõigiks ootamatusteks valmis olla ja selleks on olemas teistsugused proteesimudelid, millega pehmenenud luud toetada. See pole olukord, mis välistaks lõikuse.

Pole saladus, et suur osa kulunud põlve- või puusaliigesega inimesi kannab endaga kaasas ülekilode koormat, mis on liigesevahetusel risk. Patsient peab endale teadvustama, et ka asendatud liigeseprotees pole mõeldud püsivat ülekoormust taluma. Kui siiski panenakse protees, võib seda nimetada nii-öelda avansiks selle eest, et inimene saaks liigest rohkem liigutada – seni sai ta kehakaalu kontrolli üles ehitada ainult dieedi peale. Kui ta nüüd saab toetusvõimelise liigese, mis valu ei tee ja millega saab tervisesportigi teha, on see igal juhul võit ka kehakaalu langetamise mõttes.

Kui puusa- või põlveliiges on ära vahetatud, oleneb edasine elu pärast operatsiooni paljuski sellest, mida ise tehisliigese loomulikuks liikumiseks ära teha. Selleks saab haiglast kaasa juhtnöörid, mida mööda tasub kodus täpselt käia. Lisaks taastusravi asjatundja käe all.

Sarnased artiklid