Jood on organismile vajalik mikroelement, mis reguleerib ainevahetust, tagab püsiva kehatemperatuuri ja valkude sünteesi, on vajalik laste kasvuks ning normaalseks vaimseks ja kehaliseks arenguks, reguleerib närvi- ja lihastalitlust ning aitab kaasa juuste, naha ja küünte tervisele. Joodil on ka rahustav toime ning kui kehas on piisavalt joodi, siis ei kimbuta stress ega depressioon. Seega on joodipuudusel tervisele ohtlikud tagajärjed.
Puudus võib tekkida nii vähesest joodi saamisest kui ka omastamisvõime vähenemisest. Omastamine halveneb mitmete toidu säilitusainete koostoimel, kuid ka mõnede tavatoiduainete liigtarbimisel. Sellised toiduained on erinevad kapsad (toorelt), kaalikas, naeris, sojaoad, maapähklid, spinat ja aedsalat. Nendes toiduainetes leidub aineid (teatud glükotsiidid ja fenoolseid ühendeid) , mis häirivad joodi imendumist kilpnäärmehormoonidesse. Ka kaltsiumi- ja magneesiumiioonide rikas vesi (kare vesi) takistab joodiühendite omastamist.
Sellepärast soovitataksegi tarbida jodeeritud soola, et ennetada joodivaegusest tingitud kilpnäärme suurenemist ja immuunsusprobleeme. Soovitatud päevane joodi tarbimise kogus on 150 μg, mille saab näiteks 7 grammi jodeeritud soolaga. Joodipuudust normaalse segatoitumise puhul tavaliselt ei kujune. Joodi saame erinevatest toiduainetest, nagu kalad, mereannid, juust, jogurt, munad, leib ja täisteraviljatooted, seemned (päevalille ja seesamiseemned), seened.
Puudujääk on aga võimalik neis piirkondades, kus joodiühendeid on vähe nii pinnases kui ka joogivees.
Kui on välja kujunenud kilpnäärme talitlushäire, ei oma soola joodisisaldus enam tähtsust. Liiatigi on soovitatav soolakogus 3-5 grammi päevas. Kilpnäärme talitluse normaliseerimiseks või alatalitluse kompenseerimiseks on vajalik ravi, mille määrab endokrinoloog.
