Vereanalüüse võetakse peamiselt veenist ning selleks on eelistatult küünarlohu piirkond, kuigi on olemas ka alternatiivseid võimalusi. Lõpliku otsuse teeb vereanalüüsi võtja ja koha valik oleneb muuhulgas konkreetse inimese haigustest ning sellest, kas veeni on tunda-näha ja ega piirkonnas pole armi.
Veeniverest on võimalik võtta suurel hulgal erinevaid analüüse, mille vajaduse ja kordamise sageduse otsustab arst või õde, lähtudes konkreetse inimese tervislikust seisundist.
Lisaks on võimalik võtta verd ka kapillaarist ehkväikesest pindmisest veresoonest
(nn sõrmeotsaveri). Selleks kasutatakse enamasti neljanda sõrme otsa, väikelastel ka kanda. Verd saab sellest piirkonnast võtta nii vaakumkatsutisse laboris analüüsimiseks kui ka kiiranalüüside tegemiseks. Kapillaarist võetud vere puhul tuleb aga arvestada, et selle säilivus on märksa kehvem ja lühem kui veenist vaakumkatsutisse võetud verel.
Tänapäeval kasutavad paljud perearstikeskused ja teised tervishoiuteenuse osutajad erinevaid kiiranalüsaatoreid, mis tähendab, et teatud analüüside kontrolliks piisab vaid väikesest verekogusest. See tähendab, et alati ei pea võtma veeniverd, vaid saab hakkama ka sõrmeotsast võetud verega.
Kiiranalüüsiga saab kontrollida näiteks kolesteroolide paneeli (üldkolesterool, LDL, HDL, triglütseriidid), veresuhkruväärtust, põletikumarkerit ja muud. Perearstikeskustes ja apteekides võivad olla kasutausel erinevad analüsaatorid, kuid nende omamise kohustust neil asutaustel ei ole. Sellest tekib ka erinevus, miks osal juhtudel võetakse ühe ja sama vereanüüsi tegemiseks verd erineval moel.
Lisaks on apteekides olemas paljude haiguste tuvastamiseks kiirteste, kus kasutatakse samuti kapillaarverd - enamiku neist testidest saab inimene teha kodus ise.
