Konnasilm on naha sarvkesta piirdunud mõhnataoline paksend, mis on justkui naha kaitsereaktsioon hõõrdumisele ja survele. Konnasilma moodustav paksenenud sarvkiht võib tekitada närvilõpmetele surudes valu, eriti surve korral näiteks jalale astudes, kui konnasilm asub talla all, kuid konnasilmad võivad olla ka valutud. Kui konnasilma tekib kerge põletik või mädanik, siis on see eriti valus.
Konnasilmad tekivad rõhu ja hõõrdumise tõttu, mida võivad tingida näiteks mittesobivad jalanõud. Kui need on liiga kitsad või liiga laiad, sest siis tekib libisemine ja hõõrdumine. Hõõrdumist võivad tekitada ka jalanõude sees olevad õmblused.
Konnasilmade ravi puhul on oluline vähendada survet kahjustatud piirkonnale. Sellele aitab kaasa jalanõude väljavahetamine. Jalanõud peavad olema paraja suurusega, tuleb jälgida, et kingaõmblused ei hõõruks. Samuti võib aidata jalanõusiseste pehmenduste või tallatugede kandmine. On olemas näiteks silikoonist või vildist pehmendavad kaitsepadjakesed või rõngad, mida pannakse talla alla pehmenduseks. Varvaste vahele võib panna spetsiaalsed silikoonist padjakesed, mis ei lase varvastel omavahel hõõrduda.
Surve ja hõõrdumise vähendamise tulemusena võivad konnasilmad kaduda ka iseenesest. Konnasilmade kadumisele aitab kaasas ka naha paksendite mehhaaniline vähendamine. Jalgade vannitamisel eemaldada paksenenud sarvkiht näiteks pimsskiviga. Nahapaksendite eemaldamiseks ei tohi kasutada kääre, žiletitera, noaotsa ja muid teravaid instrumente. Nendega võib kogemata vigastada tervet nahka, avades tee põletikku tekitavatele bakteritele. Paksendeid võib hõõruda pimsskiviga või jalariiviga.
Raviks on olemas mitmeid käsimüügis saadaval olevaid lahuseid ja plaastreid. Nendega tuleb olla järjekindel, õhtuti leotada jalgu, hõõruda pimsskiviga või raspliga ja siis panna peale plaaster. Vedelikku peab panema ainult konnasilmale, ümbritsevale nahale ei tohi seda sattuda. Enne vedeliku tupsutamist peaks konnasilma ümbruse vaseliini või rasvase kreemiga kokku määrima– see kaitseb nahka sinna juhuslikult sattunud konnasilmavedeliku eest.
Kui muu ei aita, võib pöia kuju muutuste korral olla näidustatud kirurgiline ravi, kuid tüsistumata konnasilma üldjuhul kirurgiliselt ei ravita. Vahel kasutatakse külmutamist ehk krüoteraapiat ehk külmutamist vedela lämmastikuga. Rahvameditsiinis ravitakse konnasilma ja soolatüügast vereurmarohuga.
