Poputa suhe õitsema! 5 abistavat nõuannet

Kodutohter
02.05.2018
Mõtiskle, millistele ootustele peaks su elukaaslane kindlasti vastama ja milles sa ei ole nõus kompromisse tegema. | Shutterstock

Abielludes tunneme enamasti, et oleme leidnud oma täiusliku teise poole. Et aga suhe ajahambale ikka vastu peaks, ei tohi seda hooletusse jätta, vaid seda tuleks toita ja turgutada nagu lemmiktoalille. Siis on loota ka kauneid õisi.

Kui oleme armunud, näeme kallimat justkui läbi roosa udu: kõik partneri head küljed on võimendunud, halvad aga tunduvad tähtsusetud. Tavaliselt kestab selline unelm aasta-paar, siis aga puhub elu udu silmilt ja hinge võib närima hakata rahulolematus.

Paarisuhet ei ole mõistlik aga isevoolu teed minna lasta, vaid seda tasub iga päev poputada.

 

1. Ole oma ootustes realistlik

Me ootame partnerilt väga palju: et ta oleks romantiline kavaler, hooliv elukaaslane, kirglik armatseja, suurepärane lapsevanem, ergutav vestluspartner. Ent ükski inimene ei suuda kunagi teise inimese ideaalide kõrgusele küündida, sest keegi meist ei ole täiuslik. Vastutus suhte õnnestumise eest ei saa lasuda teisel inimesel – igaüks peab ise proovima olla suhtes parim versioon endast.

Mõtiskle, millistele ootustele peaks su elukaaslane kindlasti vastama ja milles sa ei ole nõus kompromisse tegema. Küll aga tee kompromisse nendes asjades, mis ei ole esmatähtsad. Kui su abikaasa on näiteks usaldusväärne partner ja armastav lapsevanem, kellele ei meeldi eriti seltskonnas aega veeta, võiksid seltskonnaüritustel käia sõpradega. Nii ei lao sa kõiki oma ootuseid partneri õlule.

 

2. Muutus on normaalne

Elu on pidevas muutumises ja sinna ei saa midagi parata. Armumisõhin kaob igast suhtest varem või hiljem – on ebamõistlik eeldada, et paarisuhe jääb igavesti kirglikuks. Kui me teame, et suhe ajaga muutub, suudame muutusega kaasa minna ega klammerdu liialt mineviku külge. Ükskõik kas suhe on parasjagu eufoorilises tipus või vaikses tuksumises, tuleb meeles pidada, et see aeg möödub. Iga eluperiood võib olla omamoodi rahulolu pakkuv, väljendugu see siis tugevamas emotsionaalses sidemes või rahulikus kindlustundes.

Muutub ka kaaslane – me ei tunne ega tea oma kaaslast täielikult ka pärast aastakümneid kestnud kooselu. Kui suhtume partnerisse kui vaikselt muutuvasse, veidi salapärasesse inimesse, ei tüdi me oma armsamast, vaid leiame temas ikka ja jälle midagi uut, põnevat ja avastamisväärset.

 

3. Pane tähele negatiivset, aga rõhuta positiivset

Inimloomuses on kippuda rõhutama negatiivseid iseloomuomadusi (ta on laisk, ta naerab liiga valjult) või minevikus toimunud pahandusi (ta sõitis auto mõlki, ta jõi end peol purju), millest on raske lahti lasta. Levinud moodus on kaevata oma partneri puuduste üle sõpradele, kes oma osavõtlikkusega kinnistavad sinu rahulolematust. Kui aga selline kaebamine muutub igapäevaseks, võib tekkida lumepalliefekt: mida rohkem sa teistele oma elukaaslase üle kurdad, seda suuremaks võivad ta puudused su silmis kasvada.

Sellisele negatiivsusele võiks teadlikult vastandada positiivsed mõtted: partneri iga puuduse kõrval pane tähele ka midagi head. Kui abikaasa ebameeldivad iseloomujooned tunduvad su mõtetes ülemvõimu saavutavat, pane kirja tema meeldivad omadused. Jah, ta ei korista lauda enda järelt kunagi ja jätab oma mustad sokid põrandale vedelema, kuid kui vaja, käib toidupoes ilma nurisemata ja tegeleb meelsasti lastega.

 

4. Andesta ja mine eluga edasi

Nii mõnedki elukaaslased ei palu teineteise käest vabandust ja hoiavad minevikus toimunud pahandusi meelel ja keelel.

Ära kanna minevikku kogu aeg koormana kaasas, sest see karistab pigem vimmakandjat ennast kui pahanduse põhjustajat, kelles võib lõpuks tekkida isegi trots. Andestamine on küll lahkus teise inimese vastu, kuid eelkõige aitab see meil endal vihast lahti saada ja meeli puhastada. Seega palu vabandust, kui oled millegagi hakkama saanud, ja julgusta oma partnerit sama tegema. Kasuta oma empaatiavõimet, et teisest aru saada, ja tunnista, et ka sina ise mõnikord eksid.

 

5. Me oleme erinevad ka kriisides

Rutgersi ja Michigani ülikooli hiljutine ühisuuring kinnitab, et naised ja mehed suhtuvad probleemidesse erinevalt. Mehed ei soovi üldiselt oma probleemidest rääkida ega nendest isegi liiga palju mõelda ning nad ei väljenda oma haavatavust, samal ajal kui naised suudavad oma muret ja kurbust kergemini välja näidata.

Kuigi on selge, et mõlemad pooled võiksid õppida oma tundeid, soove, vajadusi ja muresid taktitundeliselt, kuid selgelt väljendama, siis teineteisemõistmise ja aitamise alus on kuulamine. Kuulatakse mitte ainult sõnu, vaid ka meeleolu ja vajadusi – seda nimetatakse tundlikuks tähelepanuks. Nii suudetakse sageli rahulolematust ennetada ja muresid leevendada.

Sest lõppude lõpuks oleme koos nii õnnes kui ka õnnetuses – mida kauem kooselu on kestnud, seda rohkem mõjutavad elukaaslasi teineteise vaimne ja kehaline tervis ning heaolu. Lisaks väidab teadusajakirjas Psychology and Aging avaldatud uuring, et pikalt koos elanud paarid võtavad südamesse elukaaslase haigusi ja muresid, kuid samal ajal mõjutavad neid ka partnerit puudutavad positiivsed otsused. Näiteks kui üks abikaasadest hakkab tervislikuma eluviisi hüvaks iga päev jalutamas käima, ühineb temaga tõenäoliselt ka ta kaasa, kes võtab samuti uue liikumisharjumuse omaks.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid