Autism ei ole haigus, vaid arenguhäire, mille eripärad vajavad rohkem mõistmist. Maailmas tehtud uuringute andmetel esineb autismi ja autismisarnaseid arenguhäireid 1-10 juhul 10 000 sünni kohta (autistlikke poisse sünnib 3-4 korda enam kui tüdrukuid). Eestis võib autismihäiretega inimesi olla umbes 600-1400.
Eesti Autismiühingu juhatuse esimees Marianne Kuzemtšenko sai autismiga lähemalt tuttavaks alles siis, kui tema perre sündis teine laps, kellel kolmeaastaselt diagnoositi autism. Autismiühingu juhatuse esimehe sõnul on vanematele alati šokk, kui lapsele selline diagnoos pannakse.
"Ei ole ühtegi vanemat, kes oleks selle diagnoosi vastu võtnud külma kõhuga. Kui sünnib autismiga laps, siis pole see sünnitusmajas diagnoositav. Diagnoos võtab paraku aega ning ka minu laps ei jõudnud selleni kohe pärast sündi, vaid alles kolmandal eluaastal," selgitab Marianne Kuzemtšenko.
"Kogu beebipõlve oli laps ääretult rahutu, tüüp, kelle kohta öeldakse: "ei püsi pudeliski paigal". Kui midagi tahtis, siis tegi, mida tahtis. Kui ta ei saanud, mida tahtis, siis karjus ja hüsteeriahood olid igapäevased. Alguses ehmusin ära, sest mul oli vanem poeg ees olemas, teadsin, mismoodi lapsed kasvavad. Kuigi teine laps erines tavamallist, ega siis kohe osanud kahtlustada, et midagi on viltu."
Pereema mäletab: see, mida ta kogu südamest oma väikelapsele soovis, oli, et laps saaks natukenegi magada. "Et ta ei maganud, oli väga kurnav. Last ei aidanud aga mitte miski, ta lihtsalt kasvas unetusest välja. Alguses ärkas iga väiksema prõksu peale üles ega jäänud enam magama. Sain eluks ajaks endale unehäired: ärkan veel praegugi öösel suvalisel ajal üles ega jää magama. Lapsel oli see õnneks mööduv nähe, temal on nüüd unega kõik korras."
Autismidiagnoos pannakse üldjuhul kolmandal eluaastal. Kui pere ise veel midagi ei kahtlusta, võib autismimärke tähele panna näiteks lasteaiakasvataja. Ametliku diagnoosi kinnitab meeskond, kuhu kuuluvad psühhiaater, psühholoog, logopeed, vahel ka neuroloog või mõni teine spetsialist. Tehakse erinevaid teste, kõige põhilisem on vaatlus. Üldreeglina hoitakse last haiglas umbes nädala jagu, uuritakse, ning juhtub ka, et ei jõutagi diagnoosini; leitakse, et tal on vaid autistlikud jooned.
Marianne Kuzemtšenko sõnul tuleb ka autistlike joontega kohe tegelema hakata, et neid korrigeerida. Autistlike joontega laps tuleb õpetada juba väiksena viisakalt sööma ja teatud hügieenitoiminguid tegema, sest väiksest peast on ta paindlikum ja omandab rohkem.
Loe edasi ajakirjast...
