Ava oma sisemised lukud

Vahendanud Kadi Lehtmets
10.05.2012

Kui leiame end üha uuesti ja uuesti samasugusest kehvast olukorrast, on põhjuseks meie meelt juhtiv emotsionaalne lukk. Kui oma emotsionaalsed lukud ära tunda, võib õppida toimima teisiti.

Üks ei oska öelda ei, vaid toob end liigse headuse nimel ohvriks ja kurnab ennast ära. Teise sisemine ebakindlus sunnib teda püsima mugavustsoonis ja nii jäävad tal oma tegelikud võimalused kogemata. Kolmas tunnetab end alati väljaspoolsena. Nõnda kahjulikult mõjutavad tundelukud meie elu.

Emotsionaalsed lukud on lapsepõlves ja nooruses õpitud ellujäämismehhanismid, mis on meisse niivõrd kinnistunud, et on muutunud osaks meie isiksusest. Väikelapse elus võivad need olla möödapääsmatud. Täiskasvanuelus on need aga kujunenud asjatuks koormaks, millest on rohkem kahju kui kasu. Õnneks on tundelukke võimalik avada.

Esimene samm lukustuse likvideerimise teel on oma luku tunnistamine. Mida sa ei teadvusta, seda ei saa ka muuta. Seepärast on mõttetu liiga heale inimesele soovitada olla pisut järsem. Mõistusega ei saa muuta seda, mida juhivad tunded. Liiga hea inimene tunneks end vaid süüdi, et ei-ütlemises on midagi vale, mis ei tundu õigena.

Kaastunne aitab
Kui oleme oma lukud ära tundnud, siis on järgmiseks sammuks taibata, miks ja millises olukorras on need tekkinud. See annab võimaluse mõista, et need olid lapse toimetulekuviisid raskes olukorras.

See taipamine annab ka võimaluse tunda kaasa iseendale ja oma kogemustele. Ning seejärel, vähehaaval, võib lasta lahti lapse käitumisviisist ja võtta kasutusele täiskasvanu oma.

Laps reageerib raskele olukorrale kas põgenedes ehk vältides, alla andes või rünnates. Kui me täiskasvanuna tegutseme sellesama sisemise lapse juhituna, viib see meid kaugemale sellest, mida tegelikult tahame. Me ei saa probleeme vältides seda, mida vajame; allaandmine on passiivne ja enamasti eeldatakse inimeselt aktiivsust. Ründamine aga põhjustab seda, et teised ei taha meile anda seda, mida soovime, nii et seegi pole hea käitumisviis. Täiskasvanu peab ka raskete olukordadega rinda pistma, tegutsema aktiivselt ja ennastvalitsevalt.

Ent paraku ei piisa ainult luku teadvustamisest, kui see näib olevat juba muutunud osaks isiksusest. Kivinenud käitumisviisidest on raske loobuda, need on justkui kahjulik mehhanism ajus. Lukkude murdmine on pikk tee. Abiks ja töövahendeiks võiksid olla mitmed psühhoteraapilised meetodid, näiteks kirja kirjutamine omaenda sisemisele lapsele. Sellegipoolest on kõige olulisemaks emotsionaalsete lukkude mõistmine ja empaatiline suhtumine iseendasse. Selle kaudu võib muuta oma sisekõnet ja käitumist.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid