Foobia – kas lihtsalt mure ja ärevus?
Tekst Riina Reiman-Männiste
16.09.2009

Foobia – kas lihtsalt mure ja ärevus?

Tekst Riina Reiman-Männiste

Mis on foobia? “Võõrsõnade leksikon” nimetab seda haiguslikuks kartuseks. Millal jääb normaalne hirm “haigeks” ja kuidas seda ravida?
“Sõnaga “foobia” tähistatakse sageli hirme ja muresid, mis samas ei pruugi olla foobia tunnusteks. Tuleb osata vahet teha, mis on foobia ja mis normaalne mure ning ärevus,” õpetab kriisinõustaja Eda Mölder. Täpselt nii, nagu tituleeritakse iga masendust ekslikult depressiooniks, nimetatakse tavapäraseid hirme foobiateks,” tunnistab kriisinõustaja.

Positiivne kaitsemehhanism
Tõenäoliselt on iga inimene teatud olukordades ärev, murelik, pabistav. Muret ja hirmu ei maksa Eda Mölderi sõnul karta, sest need on normaalsed tunded, mis hoiatavad ohu eest. Samas võib juhtuda, et inimene on ärevil, kuid tal pole selleks silmanähtavat põhjust. Näiteks on raske paigal püsida (aga tegelikult pole närveldamiseks põhjust); keskenduda (aga miski ega keegi ei sega); kogu aeg on tunne, et midagi nagu juhtuks (kuigi ohtu pole) ...
“Kui muretsemiseks puudub põhjus, siis võib ärevus olla liiast ning vajada sekkumist – psühholoogi ja/või psühhiaatri abi, samuti medikamente,” toob Eda Mölder esile foobia tunnuse

Ärevuse kolm tahku
Ärevust võib vaadata kolmest erinevast aspektist. Esmalt nimetab kriisinõustaja füsioloogilist poolt. Ärevuse ajal võivad tekkida paanikahoole sarnased ilmingud: hingeldamine, südamekloppimine, higistamine. Need tunnused näitavad, et organism reageerib pingele.
Ärevuse teine pool on psühholoogiline ning tähendab, et ärevus ja hirm on subjektiivsed. “Inimene tunneb, et ta ei tule olukorraga toime; kardab, et võib hulluks minna; on kindel, et ta ei jaksa antud situatsioonist välja rabelda. Kolmas pool on aga käitumuslik. Kui ärevus on väga kõrge, siis inimene käitub tavapärasest teistmoodi või üritab vältida olukordi, kus ärevus tekib,” hindab kriisinõustaja viimseni venitatud vaimse pinge erinevaid näitajaid. “Teatud ärevus uues olukorras ongi normaalne, kui inimene tahab hästi toime tulla, õnnestuda, silma paista. Kui hakatakse olukordi vältima – ei taha koosolekul sõna võtta, siis ei lähegi, võtan hoopis haiguslehe – on tegemist väga tugeva eiramisviisiga ning tegu võib olla ärevushäirega.
Sinnani, kuni ei saa öelda, et tegemist on häirega, võiks abi olla psühholoogilisest nõustamisest. Häire tekkimisel oleks kasulik pöörduda psühhiaatri jutule ja vaadata, kas on vaja ravi.”

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid