Kuigi Garmen Tabori praegune amet – näitejuhitöö rahvusooperis – teda eriti välja paista ei lase, on Garmenil tänavu suvel üle pika aja õnnestunud teha isegi näitlejatööd. Ja seda otse oma suvekodu lähistel Võsul.
Garmen on naine, kes äkki, keset merd arutlevat meestekampa, ilmub küsima – kuhu nüüd? See juhtus Käsmus Toomas Hussari “Kon Tiki loos”, mis toodi juuli algul vabaõhulavale. Noh, eestimaine versioon nelja mehe maadeavastamisretkest balsapuust parvega. Sellelt tinglikult parvelt saigi siis supsti! Taborite suvilasse sõidetud. “Väike saun kulub alati ära, see on puhas tervis,” muigab Garmen.
“Augustis on Saueaugul Margus Kasterpalu lavastatud “Küüni täitmise lood ja laulud”, mida oleme tahtnud teha juba mitu aastat. Uusi lavastamisi praegu, jumal tänatud, minul ette ei tule. Ei tea, kas sellega nüüd lausa lõpparve on, aga see on nii raske,” naerab Garmen. Tõsi, on ta ju selgi alal kätt proovinud. “Näitleja on palju lihtsam olla. Pealegi on lavastamine mingis mõttes ikka väga meestetöö – nõuab mehe sõna. Aga vahel on naiste kannatlikkus hoopis kasulikum, mistõttu need üksikud Eesti naislavastajad ongi väga vägevad. Mitte et minul oleks autoriteediga probleeme. Mind kuulatakse küll: kui midagi ütlen, siis nii ka mõtlen. Kui on midagi tarvilikku öelda, mitte asja ees, teist taga, õhkkonda närviliseks ajada.”
Garmeni jutt on nii voogav, mõtted korrastatud ning hääl madal ja rahulik, nii et tõepoolest pole raske ette kujutada, kuidas end maksma panna kisa tõstmata.
Oskus juhust kasutada
Suvel kehastub Garmen ka Annemaiks – on tarvis ju septembrikuus uuesti eetrisse tuleva “Õnne 13” kaadrid varem üles võtta. Niisiis, näitlemisest ta puudust ei tunne, seda jagub vaatamata sellekohase märke puudumisele tööraamatu lehel.
Garmen Tabor on eelnevalt olnud Kuressaare Linnateatri kirjandusalajuhataja, lavastaja, näitleja ja Saaremaa Ooperipäevadel 2008 lavastanud lühiooperi “Patseba Saaremaalt”. Peale selle, julgen väita, on tal briljantne reklaamihääl, mahe ja kindel. Garmen keeldub seda tööd nimetamast haltuuraks – tol sõnal on kehv mekk man. “Minu tutvusringkonnas puuduvad inimesed, kes teevad haltuurat, tööd allpool latti.”
Kuidas need näitlemisevälised valikud peale Draamateatri- ja Vanalinnastuudio-aegu näitlejannani ikkagi on jõudnud – kas sihilikult või juhuslikult? “Võib-olla alguses olid juhused, kuid siis ma õppisin neid ära kasutama ja nendega toime tulema, asjade üle ise otsustama. See on väga oluline. Nüüd, ooperiteatris, ma ei ütleks, et midagi oleks väga teistmoodi – teater on igal pool üks. Võib-olla ollakse ooperis küll pisut dramaatilisemad ja avatumad. Praegu on just see nii põnev. Olen väga õnnelik, et selle juurde sattusin.”
Loe edasi ajakirjast...
