Tean inimest, kelle jaoks pärast jaanipäeva on suvi lõppenud, sest “ööd muutuvad pimedamaks, päevad lühemaks, ja kaugel see sügiski enam on”. Masendav, eks ole! Samuti on mul mitu sõpra, kes küll armastavad suve, aga veelgi enam ootavad sügist, mil “õhus on karget romantikat”. Eestimaa ilus suvi on nõnda üürike, et paratamatult tekib augusti viimastel päevadel hinge mõni nukrusenoot. Kuidas liikuda suvest sügisesse võimalikult elurõõmsalt?
Kriisinõustaja Eda Mölder soovitab sügisesi tegevusi planeerida, kuna kõige olulisem ja paljudele meist ka häirivaim on rütmimuutus: “Inimesel on oluline tunda, et ta kontrollib olukorda, milles viibib. Kindlasti võiks paika panna, mida soovitakse sügiselt iseendale, ning selgitada välja, milles peitub sügisene rutiin ja kuidas seda muuta.”
Elu saab teise tempo
“Septembris muutub pereelu rütm – ühele ja samale ajale langevad laste kooliminek, lõpetamist nõudvad aia- ja majapidamistööd. Puhkuseperiood on läbi ning hakatakse planeerima organisatsiooni sügisesi tegevusi. Täiskoormusega kaasneb uneaja lühenemine (lapsed lähevad kooli, mistõttu tuleb varem ärgata), kogu elutempo muutub märksa kiiremaks,” kirjeldab Eda Mölder olukorda, mil on oht, et päev libiseb kontrolli alt välja (miks mitte ka öö). “Sellepärast tasubki mõelda, mida sügisel ette võtta. Kas lasta end voolul kanda või võtta olukord enda juhtimise alla.”
Kas ma ikka pean kõike (ise) tegema?
Eda Mölder soovitab rahulikult läbi mõelda kõik tavalised tegevused, mida alati on sügisel tehtud, ning leida vastused küsimustele “Kas sügisel on seda vaja just minul teha?”; “Kas kõiki neid asju on oluline teha just sügisel?” ja “Kas midagi võiks ära jätta?”. Kriisinõustaja sõnul on hädavajalikud tegevused need, mida saab kolleegide või pereliikmete vahel jagada. Kõike ei ole vaja ise ära teha või siis pole neid üldse vaja teha.
“Vahel teeme harjumusest asju, mida tegelikult pole üldse vaja. Võiks mõelda, mis see sügisene rutiin on, ja proovida seda muuta. Näiteks aiatööde puhul tuleks vaadata, et hobist ei saaks ränk kohustus. Kui suvi otsa on marju kasvatatud, siis oleks ju kahju lasta neil põõsa küljest maha pudeneda. Ikka peame need purki panema. Isegi siis, kui enam ei tahaks või ei viitsiks.”
Loe edasi ajakirjast...
