Igal inimesel on oma hirmud, mis vahel elamise raskeks teevad. Veidikene karta ja ettevaatlik olla on pigem mõistlik kui rumal. Kui aga hirmud võtavad hiigelsuured mõõtmed ning hakkavad elu segama, peaks proovima nendest vabaneda. Arst ja psühhoterapeut Epp Veski räägib foobiatest ning sellest, kuidas neist võitu saada.
Foobia on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või situatsioone hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega.
Foobia segab elamist
Epp Veski sõnul on foobiaga tegemist siis, kui midagi ülemääraselt ning lausa haiglaslikult karta. "Kõige enam levinud on hirm suure hulga inimeste tähelepanu ja esinemise ees. Sageli kardetakse pimedust, sügavat vett ja äikest. Piir foobia ja lihtsalt kartmise vahel on tinglik - kui hirm hakkab juba elamist segama, siis on tegemist foobiaga," selgitab ta.
Foobia all kannatavale inimesele piisab reaktsiooni tekkimiseks mõnikord ainult mõttest oma hirmu objektile või situatsioonile. Inimene, kes on suure hirmu küüsis, tajub suurenenud ärevust, mis avaldub ka füüsiliste sümptomitena. Psühhoterapeudi sõnul võivad foobia tunnusteks olla südame pekslemine, kangestumine, hingamisraskused, käte värisemine ning külm higi. Samuti võivad sellega kaasneda urineerimisvajadus või kõhulahtisus. Inimesed, keda painab foobia, tunnistavad üldjuhul, et saavad ise aru küll, et ei peaks näiteks ämblikke või avalikku esinemist kartma, kuid ei saa sinna midagi parata. Hirm nagu nööriks kõri ning tõmbaks krampi.
Ei saa suud lahti
Epp Veski sõnul on üheks levinumaks foobiaks hirm avaliku esinemise ees. Kuna paljudel tuleb kas või tööalaselt või lastevanemate koosolekul aeg-ajalt ikkagi oma arvamust avaldada, võiks sellest hirmust lahti saada. Epp Veski soovitab harjutust, kus esmalt proovitakse rääkida ühe inimesega. Temalt peaks midagi küsima, näiteks kuidas kuhugi minna või mis kell on. "Seejärel küsida midagi poes müüjalt mõne toote kohta, siis uurida teiselt ostjalt, kas ta on seda jogurtit või puhastusvahendit proovinud, kuidas see seelik sobib jne. See on juba lühike vestlus. Võiks küsida naabrilt soola, poes või bussis kellelegi ise midagi öelda, alguses ühele ning hiljem juba kahele-kolmele inimesele.
Võib endale ette kujutada, et ma räägin suure grupi ees. Huvitav on see, et vahel on 10-20 kuulaja ees palju raskem sõna võtta kui suure massi ees. Ilmselt on grupi puhul tegemist veel konkreetsete inimestega, aga saja puhul näod kaovad ja tegemist on massiga," arvab Epp Veski.
Hea nipp on harjutada kodus peegli ees iseendaga rääkimist. Koosolekul või seltskonnas võiks endale teadlikult sõna anda. "Alguses on lihtsam öelda asju, mille teised ilmselt heaks kiidavad. Tasuks alustada väga lühikeste mõtteavaldustega, et need oleks pigem eelkõnelejat toetavad (just-just, ma mõtlesin ka nii, väga õige vms). Piltlikult väljendudes võib öelda ka mitte midagi, näiteks, et täna on ilus ilm või tuul on jahedavõitu. See on neutraalne sissejuhatus kontakti loomiseks. Peaks kuulama, millest räägitakse ja proovima hiljem sama teema teiste sõnadega kokku võtta," annab terapeut nõu. "Kritiseerimine ja eriarvamuse väljaütlemine on palju raskem ja nendeni jõutakse edaspidi."
Loe edasi ajakirjast...
