Selle aasta üks tähtsündmus eestlaste jaoks on kahtlemata XXVI laulu- ja XIX tantsupidu "Aja puudutus. Puudutuse aeg", mida peetakse 4.–6. juulini Tallinnas. Hirvo Surva, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dirigeerimisosakonna dotsent, Rahvusooper Estonia poistekoori ja Eesti Rahvusringhäälingu segakoori dirigent, Eesti Koorijuhtide Liidu juhatuse esimees ja Eesti Kooriühingu muusikatoimkonna liige, on tänavuse laulupeo kunstiline juht.
"Kolm-neli aastat tagasi sattus tänu Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia õppejõule Tiia Järgile minu kätte päris esimese laulupeo laulik," meenutab Hirvo. Kui I üldlaulupidu toimus1869. aasta juunis, siis noodid ilmusid trükist alles sama aasta aprillikuus ning see tähendab, et peo repertuaar – 27 laulu – tuli selgeks saada väga kiiresti. "Imestan ikka, kuidas kõik need lood peo ajaks selgeks õppida jõuti," märgib ta.
Igal juhul tekitas see kõik temas sedavõrd suurt huvi, et kui pooled I laulupeo laulud toona oma kooriga selgeks said, tundus, et ehk oleks eesootava laulupeo ideed kavandades õige aeg eesti koorilaulu ajaloo poole pöörduda. "Minu jaoks oli huvitav avastada, et kui alguses esinesid laulupidudel ainult meeskoorid, siis millal lisandusid neile segakoorid ja muud kooriliigid ning millal ilmusid repertuaari Eesti oma autorite teosed." Põnevad avastused andsid varem kaks korda noorte laulupidusid juhtinud mehele järgmise üldlaulupeo ideeks tänuväärset ainest ning nii ta oma visiooni konkursile esitas. Juhtus nii, et tema plaani peeti kõige paremaks ja Hirvo valitigi kogu peo kunstiliseks juhiks.
Mida meie pärandame?
XXVI laulupeo ja XIX tantsupeo idees on enneolematult tihedalt kokku kasvanud kaks olulist sõna: aeg ja puudutus. "Minu ideekavand "Ajalootund" vaatas ajas tagasi, et märgata ja ära märkida laulupidude pikas ajaloos olulised ja puudutavad teosed, loojad ja sündmused. Tantsupeoks kirjutas Sten Weidebaum ideekavandi "Puudutus", mis oli kantud tundest, et neil imelistel hetkedel, mil miski meid sügavalt puudutab, tajume aja väärtust täiesti eriliselt. Nii kohtusidki aeg ja puudutus ning sündis "Aja puudutus. Puudutuse aeg."
"Aja puudutus" on esimese päeva laulupeokontserdi nimi ning kontserdi kavva on valitud üks märgiline teos iga möödunud laulupeo repertuaarist. "Laulupidude ajalugu uurides avastasin enda jaoks väga palju huvitavaid fakte ning olen kindel, et kontserdi selline ülesehitus paneb ka kuulajaid mõtlema, kui olulist rolli laulupeod meie kultuuris tervikuna mänginud on," sõnab Hirvo veendunult.
Laulupeo teine kontsert kannab nime "Puudutuse aeg" ja seal tulevad esitamisele juba uuemad koorilaulud. "Laulupidude ajaloole tagasi vaadates tundub, et peame samuti Eesti koorilaulule väärtusi juurde looma ning midagi omalt poolt järgmistele põlvkondadele pärandama. Kuidas see meil õnnestub, on näha omakorda saja aasta pärast. Ehk vaatab siis keegi, et oi, mis huvitavaid laule omal ajal lauldi," loodab Hirvo.
Nagu kõik muugi, on ka koorilaul ajas edasi arenev ja liikuv fenomen. "Muusika areneb, helikeel areneb ja koorid ise arenevad," märgib ta. "Kogu aeg kirjutatakse uusi kooriteoseid, kuid kõige parem hindaja ühele laulule on laulupeo ühendkoor: kui lugu lauljatele meeldib, siis jäädakse seda laulma ka järgmistel laulupidudel."
Hirvo on veendunud, et Lüdigi "Koidu", Ernesaksa "Isamaa" ja Härma "Tuljaku" kõrvale on kaasajast tulemas teisigi tähtteoseid. "Kuigi kergesti need muidugi ei sünni – nagu nägime, võib senisest laulupidude ajaloost tulnud lemmikuid ühe käe sõrmedel üles lugeda," nendib Hirvo ja toob kaasaegsest koorimuusikast üheks heaks näiteks laulurahva lemmikloo "Ta lendab mesipuu poole".
Loe edasi ajakirjast...
