"Teater on tõesti see, mida lapsest saati olen tahtnud teha," ütleb näitleja Indrek Ojari. "Tunnen, et see on mu õnn, et minu töö on ka hobi. Muidugi on õnn ja kokkusattumus ka see, et mulle suhteliselt palju pakutakse. Aga ma annan endale aru, et kõik käib üles-alla ja kunagi tuleb ka rahulikum aeg."
Indrek Ojari on üks Tallinna linnateatri hõivatuimaid näitlejaid. Tal on tulnud palju kordi ka nii-öelda püstolit teha ehk teise näitleja asemel peaaegu tundmatus kohas vette hüpata, vaid paari prooviga. Päeval, mil kohtume, läheb Indrek samuti niinimetatud püstoliproovi – sedapuhku ei ole ta ise uues olukorras, vaid aitab kaasnäitlejal "Macbethi" sisse elada. "No see on ikka karm juhtum: tegu on ju Shakespeare'i ja värsiga, nii et tekstiga ei saa improviseerida," nendib näitleja.
Tal enesel on korraga kavas kümme lavastust pluss vahel mõni lisatöö. Ütleb, et pole väga hullu midagi: "Kümme tundi päevas ju proovi ei tee, ja kui prooviperioodi pole, on päev vaba, alles õhtul on etendus. Ja ka muidu on umbes kolmest kuueni jõudeaeg, kus saab mõtteid mujale viia. Harjumuse asi. Loomulikult on oht, et võib tekkida rutiin, aga no näiteks mõnes projektiteatris, välismaal, mängitakse mõnd etendust kaks korda päevas kuu aega järjest – see on palju ekstreemsem. Summad ja palgad on ka muidugi teistsugused kui meil."
Keha ja vaimu tasakaal
Indrek möönab, et näitlejakutse loomingulisus eeldab teistsugust kokkuvõtmist kui mõne muu töö puhul, ent midagi müstilist ses ei ole. "On, jah, vaimne pinge. Ideaalis peab endast andma kogu aeg sada protsenti ja ei saa mossitada, aga see on võimalik. Tegelikult on isegi nii, et kui on elus mõni probleem, võib õhtune etendus aidata hoopis mõtteid mujale viia."
Siiski, ennast on ju tarvis vormis hoida, iseäranis vaimutöö tegijal. "Õigus," nõustub Indrek. "Võib-olla noorena ei pidanud ma seda nii oluliseks, aga praegu küll. Iga inimene peab end vormis hoidma, et tunda ennast rahuliku ja õnnelikuna. Näiteks näitleja võiks lugeda, lugemine on loominguline toit. Mina vahel kohe sunnin ennast lugema, lahti saama arvutimaailmast. Loen klassikat, ilukirjandust, see on mõnus ajaviide. Loen raamatuid, mis omal ajal lugemata jäänud. Ja alati, kui olen end õhtul magama lugenud, on hea tunne, järgmisel päeval on mõtteid rohkem ja meel teravam."
Ka füüsise liigutamise eest kannab näitleja hoolt: käib trennis, kus enamasti naised, bodypump'i tegemas. "See annab toonuse ja väga hea enesetunde. Jõusaalitrenni teen ka, aga teinekord on toonus olulisem kui jõud. Jõusaalis võid kümne minuti pärast loobuda, aga bodypump'i teed tund aega lakkamatult, nii et surm silme ees.
Loe edasi ajakirjast...
