Nad vastavad tihtipeale küsimustele korraga. Või kiiresti üksteise järel – üks alustab lauset, teine lõpetab. Nad lõkerdavad kõlavalt ja südamest. Side nende vahel on soe ja käegakatsutavalt tugev.
Parajasti murravad nad koos tööd märtsis lavale tuleva Elton Johni muusikali "Billy Elliot" kallal, kus mõlemal on kandvad rollid ja kus Kaire on lisaks veel muusikaline juht. See on neil viies muusikal, kus mõlemad sõbratarid kaasa löövad.
Veebruar on sõbrakuu. Kuidas teie sõpradeks saite?
Dagmar: "Saime kokku Otsa-koolis. Mina läksin sinna 1996. aastal, Kaire juba aasta varem."
Kaire: "Kool ise viis meid kokku. Ja loomulikult laulmine."
Dagmar: "Hakkasime saates "2 takti ette" tausta laulma. Sellest alates olemegi koos ja just sellest ajast hakkaski selline bäkilaulmine pihta.
Kaire: "Ega meid selle eest tasustatud, aga me ise kangesti tahtsime laulda, sest konkursil astusid ju kõik meie sõbrad üles. Nii et hakkasime sõpradele laulma."
Dagmar: "Selle kõrval olime ise solistid ka. Ent meile tundus, et teiste lood vajavad viimistlemist. Tausta."
Kaire: "Nii läksid kõikide lood ju tunduvalt paremaks, see on iseenesestmõistetav!"
Kui ema laulab
Olete mõlemad emad – Dagmaril on tütar Laura Lee, Kairel kaks poega, Alfred Aleksander ja Mihkel Mattias, ning tütar Karin Kersti. Kuidas lasteteemat jagate?
Dagmar: "Lastest jätkub alati juttu. Nüüd on Kairel tütar ka, nii et tüdrukutest räägime alati. Kuigi ega need tema poisid ka alla jää."
Kaire: "Poisid panevad ikka endast rääkima."
Juba ühe lapse kõrvalt on vahel raske jagada oma aega kodu ja töö vahel. Aga kolmega?
Kaire: "On küll keeruline! Aga saab ju hakkama. Ühe lapsega on see sama keeruline, arvan ma. See on häälestuse küsimus. Esimene laps ongi sul üks ja ainukene, teisega saad asjadest juba paremini aru, kolmandaga on jälle veidi lihtsam. Ilmselt need kolmandad lapsed ongi kõige normaalsemad! (Naerab). Ei tasu pabistada ega üle mõelda. Laste saamine ja kasvatamine on nagu teadus, seda õpid lihtsalt elu käigus."
Samas on keerukas kindlat päevaplaani pidada, kui näiteks teie mõlema töö on suuresti projektipõhine – on proovid, kontserdid, esinemised, mitte aga üheksast-viieni-töö?
Kaire: "Võin öelda, et vahel viskab ära küll. Mõtlen, et töö võiks ikkagi olla üheksast-viieni. Siis oleks normaalne, saaks lapsed trenni ka viia. Minu laste trennid kannatavad minu töö all! Ja minu eraelu."
Dagmar: "Kui algab nädalavahetus, siis tahaks ju perega koos olla. Aga meie läheme just siis tööle. Või õhtuti – laps tuleb koolist, ütled talle tšau ja lähed ise proovi või etendusele. Täpselt nii see ongi."
Kaire: "Kui laps tuleb koolist, siis ei ütle ma talle mingit tšaud. Siis ma pole veel koju jõudnudki. Võib-olla homme hommikul näeme!"
Kiirel perioodil tuleb isade ja muude sugulaste abile loota?
Kaire: "Jah. Mul on isegi sõbranna lapsi hoidnud, kui häda käes. Aga nad tulevad hästi toime. Poisid on juba nii suured, et neid saab juba natukene usaldada ka omaette olema."
Dagmar: "Ja õnneks saavad kiired ajad otsa ka."
Loe edasi ajakirjast...
