Vähe on telesarju vahvatest ja vaimukatest naistest. Õnneks on telelemmik “Kättemaksukontor” just see, tänu millele oleme tuttavaks saanud kolme võluva ja kartmatu daamiga – Frida, Marioni ja Häidiga. Kangelannade ettevõtmiste taga seisavad näitlejad Marika Vaarik, Kadri Adamson ja Elina Pähklimägi.
Miski naiselik ei ole meile võõras. Seepärast proovime Marika, Kadri ja Elinaga vintage-kleite ning vestleme nii toimekatest ekraanidetektiividest kui ka naistest endist rollide taga.
“Kättemaksukontor” pole asjata nii populaarne – peale kaunite daamide ja põnevuse pakub see vabastavat huumorit ja tervislikku eneseirooniat. “Me peame jõulised tüübid olema,” ütleb Marika Vaarik. “Keegi meie eest ju midagi ära ei tee, kui me sellise kontori juba asutasime ja ühtki meest ligi ei lase.”
Kuhu hooaja lõpp “Kättemaksukontori” daamid välja viib?
Marika: “Hetkel leiame end omalaadses tupikseisus. Kuna Häidi on hakkama saanud kummalise asjaga – ta varastas lapse –, siis me ei teagi, mis juhtuma hakkab. Mure on suur ja seisud keerulised. Frida on tüdrukutele märku andnud, et nad peavad leidma hea põhjuse kontoris edasi olla, sest kõige vähem teevad nad mul siin tõsist tööd, mille jaoks nad ju palgatud on. Enamiku ajast nad pillerkaaritavad ja kaklevad omavahel, lihtsalt kohutav! Aga samas pean ütlema, et nad on ikka head tüdrukud ka. Neil on oma nipid ja trikid, kuidas õiged vastused kätte saada!”
Kadri: “Marion Pärn on täpselt samas seisus nagu sarja alguses – armub kiiresti ja valesti, magab ikka kaisuloomaga, on majanduslikult sõltuv ja tema bioloogiline kell tiksub järjest kõrvulukustavamalt. Aga silmapiir ei ole päris troostitu.”
Elina: “Häidi on kohutavalt tugev naine. Teda viib endast välja ainut üks teema ja see on laps. Selle tõttu hooaeg lõpebki nii, et ta talitab, nagu talitab. Muude asjade ees tema juba risti ette ei löö!”
Mis on teile oma tegelaskujude juures kõige omasem, mis aga täiesti võõras?
Kadri: “Me oleme mõlemad Marioniga natuke naiivsed, ma ütleksin isegi, et sinisilmsed. Erinevuse küsimusele on lihtne vastata – tema ihaldab meest ja lapsi, mul on see mure n-ö murtud! Samas tuleb tunnistada, et olen Marionilt õppinud enesekindlust ja naiselikke nippe (stsenarist Mihkel Ulmanil on ilmselt mingi käsiraamat arvuti kõrval).”
Marika: “Fridaga on mul sarnane analüütiline mõtlemine, mis on näitlejatöös ja uurijaametis mõlemas väga oluline. Täiesti võõras Frida puhul… mina nii julge ja vapper ei ole. Ülepea keset ööd tundmatusse keldrisse mina ei roni, õnneks pole ka vaja olnud. Aga Frida muutub aastate jooksul, erinevate juhtumite jätkudes üha asjatundlikumaks, professionaalsemaks – no jutumärkides! – ega lähe enam nii kergesti paanikasse. Teatav pragmatism on selle töö juures ilmselt oluline, et pead ei kaotaks. Muide, samamoodi areneb Marion.”
Elina: “Seesama tugevusaste on meil Häidiga erinev. Mina põen igasuguseid asju. Võib-olla on see kõigi loojate puhul nii, et muudkui pabistad, igatsed teistelt tunnustust, heakskiitu. Mõistan, et peaksin lahti laskma sellest, mida sult oodatakse. Üritan sellega hakkama saada, aga keeruline on ikka.”
Marika: “See on vägagi tuttav. Aga ütle nüüd ära ka see, mille poolest te sarnased olete!”
Elina: “Ei tea. Ütle sina!”
Marika: “Julgus! Häidi julgus on lausa vapustav! Ja tegelikult on see ju Elina, kes kõiki neid kaskadööritrikke teeb. Tsiklitest ma ei räägigi, aga ta läheb sukelduma ka, ehkki endal on absoluutne veefoobia! Ja mitte kusagil helesinises lõunamaa vees, vaid tumehallis Paldiski meres. Ma ei julgeks seal niisama ka ujuda, kus Elina 11 meetri sügavusele läks. Hollywoodis on staaridel kaskadöörid…”
Elina: “Kui lõpuks vette sain, siis läks palju aega enda kokkuvõtmisele ja hingamise õigeks saamisele. Kaasas olnud instruktoritel oli ka ju topeltkoormus, sest nad pidid mind väga jälgima. Aga see oli uhke! Mulle meeldib ennast pingutada ja proovile panna.”
Marika: “Minu rolli juures oli kõige totram see, et mina ei julgenud püssi ka ise lasta, ehkki Frida pidi seda tegema. Võin rahulikult öelda, et ma ei talu paugutamist, ilutulestikke, isegi mitte šampanjakorgi pauku. Igasugused tulistamised mulle ei meeldi, ma ei ole nii militaarne inimene. Ent Frida nimel pidin selle ära tegema – ja lõpuks mõistsin, et see polegi mitte midagi, ainult hirm oli suur! See oli minu eneseületamine.”
Elina: “Sind tuleks lasketiiru viia!”
Marika: “See on hoopis teine asi, seal on kõrvaklapid. Minu hirm tuleb sellest, et ma kujutan igasuguseid asju ette!”
Loe edasi ajakirjast...
