Mürgistuste esmaabiga seostub enamasti kiirabi kutsumine. Tegelikult on kannatanu jaoks sageli määrava tähtsusega just esimestel minutitel peale õnnetust kohapeal osutatud õige esmaabi, mis võib tervisekahjustuse tekkimise ära hoida.
Enamik meist ei tea, kui ohtlik või ohutu on kokkupuude ravimite ja kemikaalidega ning millisest kogusest peale läheb ohu piir. Kust siis nõu saada? 2008. aastast alates tegutseb Eestis terviseameti juures mürgistusteabekeskuse infoliin 16662, kus eriväljaõppega õed nõustavad nii elanikkonda kui ka tervishoiutöötajaid mürgistuste esmaabi ja ravi asjus.
Keskuse statistika näitab, et suurem osa kokkupuuteid mürgiste ainetega toimub inimeste kodudes. Umbes pool kannatanutest on koolieelses eas lapsed, nendest omakorda pool kuni kolmeaastased põnnid. Kuna väikelastel käib ümbritsevaga tutvumine peost-suhu-meetodil, siis kõik, mida täiskasvanud pole eest ära pannud, jõuab uudishimuliku maailmaavastaja suhu. Seega põhjustavad enamiku mürgistusi kodudes leiduvad tavalised olmekemikaalid, ravimid ja toataimed.
Kohe tuleks juua
Mürgise aine allaneelamisel tuleks alustada suuõõne ülevaatusest ja loputamisest – nii eemaldame sinna jäänud mürgi. Kemikaalide korral näeme ka, kas limaskestale on tekkinud punaseid või valgeid kahjustuslaike, mis viitavad selle söövitusele. Kui suus on paista limaskestakahjustusi, võib kahtlustada, et allaneelatud aine on kahjustanud ka seedekulglat.
Kui tegemist oli kemikaaliga, peaks järgmine tegevus olema selle lahjendamine. Olenemata pH-st ärritab organismi igasugune kemikaal ja seda peaks võimalust mööda lahjendama, et seedetrakti ärritust vähendada. Lahjendamiseks tuleb kannatanule anda juua:
lapsele 15 ml kehakaalu kilogrammi kohta;
täiskasvanule kokku maksimaalselt 240 ml.
Kõige paremini sobib tavaline vesi, kuid lastele võib anda ka mahla või midagi muud maitsvat – peaasi, et ta nõustub jooma. Siiski peaks vältima mullijooke, milles sisalduv süsihappegaas kiirendab mürgise aine imendumist ja venitab niigi kahjustada saanud seedekulgla limaskesta, suurendades sellega mulgustumise ehk perforatsiooni võimalust.
Kindlasti ei peaks esile kutsuma oksendamist, ükskõik kas koduse maoloputuse või lihtsalt liiga suure koguse vee jootmisega. Miks? Sest oksendades liigub ärritav või söövitav kemikaal veel kord mööda söögitoru üles-alla, süvendades seal kahjustust, ja võib sattuda ka hingamisteedesse, kahjustades kopsu. Viimase aja uurimustes on maoloputus tunnistatud vähe tõhusaks, mistõttu arstid kasutavad seda ainult erandkorras. Eriti ohtlik on kodune maoloputus väikelastele, sest sellist protseduuri tehes puudub ülevaade lapse vedelikutasakaalust ja maoloputus võib kaasa tuua raskeid tüsistusi.
Loe edasi ajakirjast...
