Elu koosneb suuresti erinevatest kokkulepetest ja kompromissidest. Kompromiss ei pruugi alati olla parim valik, aga vahel on see ainuke võimalus, et koostööd jätkata või suhet säilitada. Kui palju ja kuidas teha kompromisse nii, et keegi sealjuures liiga palju ei kannataks, sellest räägib psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp.
Mingil määral teeme väiksemaid või suuremaid kompromisse pidevalt. Kodus peab selgeks tegema, kes peseb nõud; töö juures tuleb kokku leppida, kus toimuvad firma suvepäevad; iseenda sees peab otsustama, kas minna trenni või lösutada diivanil.
"Ma usun, et me teeme iga päev suuremaid või väiksemaid mööndusi või kompromisse. Mõne asja kohta, mis annab meile hea tunde ning tuleb kergelt ja loomulikult, ei saagi otseselt öelda, et see on kompromiss. Häirivad ilmselgelt need olukorrad, milles peame kuskilt poolt tagasi astuma ja siis tunneme, et nüüd tegime kompromissi," arvab Rita Rätsepp. "Kõik asjad on valikud – kas ma teen kompromissi või ei tee, ka see on valik. Niimoodi toimetame päevast päeva: mõnikord analüüsime oma käitumist rohkem, mõnikord teeme asjad lihtsalt ära ja mõnikord läheme väga kõvasti nugade peale."
Vastuolu iseendaga on häiriv
Mõnele inimesele tundub, et lihtsam on alati kompromissile minna ja pigem teiste meele järele olla. Kui aga igas asjas pidevalt mööndusi teha, võib juhtuda, et pinged hakkavad kuhjuma ja muutume rahulolematuks.
Nõustaja sõnul tasuks meeles pidada, et see on meie endi valik, kui alatasa teistele vastu tuleme. Kui pidevalt oma soove maha suruda, läheme iseendaga vastuollu, ja see hakkab varem või hiljem häirima. Kuskile tuleb tõmmata piir, sest muidu võib üles öelda tervis ja närvisüsteem, tekib tõrges ja trotslik käitumine ning inimene muutub kogu maailma vastu pahuraks, tundes, et tema üksi peab kõike tegema.
"Kui meil on näiteks partner, kellele teeme pidevaid järeleandmisi, siis mõnda aega on väga tore ja annab ka hea tunde, kuid ühel hetkel hakkame tundma – aga kus mina olen? Samas on teine pool juba sellega harjunud, sest me ise oleme ta selliseks kasvatanud. Lõpuks tunneme ennast kahjustatuna," nendib Rita Rätsepp.
Loe edasi ajakirjast...
