"Tee asju, mis sulle meeldivad, tee neid hästi ja täna paremini, kui eile tegid. Ja ära võrdle ennast teistega," kõlab androloog Kristo Ausmehe soovitus Eesti meestele.
Medita kliinikus lõhnab värske värvi järele. Enne meie kohtumise algust püüdlevad dr Kristo Ausmehe jutule paar ilmselgelt ehitusega tegelevat härrasmeest, kellega hilisem kokkusaamine kokku lepitakse. Igatahes on kliinik juba jätnud märgi tartlaste teadvusse ("Ma olen ise ka siin käinud," teatab koguni mind kohale toimetanud taksojuht). Tegemist on kolm aastat tagasi asutatud, sel kevadel hoogsalt laienema asunud kliinikuga.
Miks peaks üks arst ise endale kliiniku rajama? "Töötasin pikka aega, 10 aastat, riiklikus süsteemis. Arvan, et minu jaoks sai aeg täis. Teiseks tahtsin end muidugi proovile panna ka. Oli asju, mida mina teinuks teistmoodi. Tahtsin vastutust võtta ja ennast proovile panna."
Kliinik sai asutatud koos Kristo Ausmehe omaaegse juhendaja, dr Gennadi Timbergiga, kes praegu töötab sõbraliku partnerina Tallinnas. "Alustasime minu eriala, uroloogiaga, aga täna pakutakse siin teenust juba 5 erialal – günekoloogias, reumatoloogias, kirurgias ning lisaks uroloogiale veel ka endokrinoloogias."
Kui suurt rõõmu või kriisi põhjustab perekonnas isa ja abikaasa elumuutev ettevõtmine?
Kristo Ausmees on täiesti kindel, et see sõltub pere toetusest: "Sellest, mismoodi sa suudad end töö, kolleegisuhete ja pere vahel jagada. See on mul siiamaani suhteliselt hästi õnnestunud." Tema sõnul on lausa õnn, et elukaaslane Merili ei ole mitte samuti arst, vaid hoopis rootsi filoloog: "Esiteks on tal rohkem aega lastega olla – tohtrina oleks ta ju täpselt samamoodi rakkes nagu mina. Lisaks näeb ta asju teise nurga alt, oskab tähelepanu pöörata asjadele, millele mina ei tulekski. Mina võin põhjalikult tunda meditsiinilist külge, kuid tähtsad on ka teised komponendid: inimesed, keskkond, sisemiljöö, marketingitaust jne. Kõik need peavad toimima koos."
Aga mõistagi peab ettevõtjast isal jätkuma aega pere tarvis. Tasakaalu leidmine on oluline ja seda tuleb otsida jätkuvalt.
Tohtrivaimust kantud
Arstikutse polnud kaugeltki mitte Kristo Ausmehe lapsepõlveunistus. Koguni gümnaasiumis ei mõelnud ta veel sellele, ehkki ta vanemad lõpetasid omal ajal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, sugulaste hulgas leidub mitmeid tohtreid ja tegelikult sirgus ta n-ö meditsiinivaimust kantud keskkonnas. "Isa oli mu lapsepõlves Taagepera psühhoneuroloogiahaigla peaarst. Väidetavalt olevat ma 4–5-aastasena hommikuti palatites patsientidelt küsimas käinud, kas süda töötab," meenutab mees muhedalt.
Valiku koht saabus pärast gümnaasiumi lõppu. Kristo oli kogu koolipõlve olnud tugev reaalainetes ja loodusteadustes, teisest küljest tuli ka kirjandite kirjutamine hästi välja. "Mulle tundus, et tuleviku aspektist oleks kõige mõistlikum arstiteaduskond. Tuleb tunnistada, et tagantjärele mõeldes tegin paganama õige valiku."
Loe edasi ajakirjast…
