Kui keha lekib
Siiri Lelumees
08.03.2017

 

Iga kümnes naine kannatab uriinipidamatuse all. See on mure, mida naised sageli varjavad ka kõige lähedasemate eest, sest häbenevad sellest rääkida. Siiski pole kuigi mõistlik lootma jääda, et probleem ise kaob, vaid tuleks otsida abi.

 

 

Uriinipidamatus ehk inkontinentsus on nii Eestis kui ka mujal maailmas väga levinud probleem: arvatakse, et näiteks Eestis on sellega hädas 100 000 kuni 120 000 inimest. See tabab nii mehi kui ka naisi, kuid naiste hulgas on kannatajaid kaks korda rohkem just seetõttu, et pidamatus sageneb raseduse ja menopausi ajal. Pool naistest on kogenud juhuslikku ja lühiajalist uriinipidamatust. Nõrk põis teeb kõige rohkem muret vanemaealistele, kuid see võib kimbutada ka noori.

Kuigi pidamatus on väga levinud, peavad paljud seda tabuteemaks. Sageli häbenetakse murega arsti poole pöörduda. Inimese elukvaliteet võib nõnda tunduvalt halveneda: ta võib loobuda sotsiaalsest elust ja sulguda oma murega koduseinte vahele; võivad tekkida probleemid ka intiimelus. Kuna uriin on väga happeline, põhjustab selle leke nahakahjustusi, mis vajavad omakorda ravi.

 

Erinevat tüüpi pidamatust

Uriinipidamise häireid on isesuguseid, neist sagedamini ilmnevad pingutus- ja sunduriinipidamatus.

Pingutusuriinipidamatus – tahtmatu urineerimine kehalisel pingutusel, näiteks hüpates või joostes, ka köhatades ja aevastades. Põhjuseks on põie madal siserõhk ja/või vaagna sidekoe ning lihaste nõrkus. Siin võib kõige tõhusam ravi olla kirurgiline: linguoperatsioon.

Sunduriinipidamatus – tugev urineerimistung, mis vajab kohe rahuldamist; inimene ei suuda tungi tagasi hoida ega jõua õigel ajal tualetti. See võib tekkida juhul, kui põie seinad ei veni piisavalt või ei suuda organism koordineerida urineerimisega seotud närvi-lihaskonna reflekse.

Selle häire võib põhjustada mitu haigust: põiepõletik, suhkruhaigus, kõrgvererõhktõbi, veresoonkonna häired, kasvaja. Eakatel võib sundpidamatus kaasneda ka Alzheimeri tõve, ajukahjustuse, skleroosi või mõne liigesehaigusega.

Uroloog Toomas Tamme sõnul sundpidamatuse korral kirurgiliselt ei sekkuta, sest see võib probleemi hoopis süvendada. Tabletid aitavad 60 protsenti hädalistest, kuid ka ülejäänutel ei maksa meelt heita, sest on teisigi, käitumuslikke teraapiaid: näiteks soovitatakse vedelikku tarvitada väga kindlatel aegadel, et siis regulaarselt põit tühjendada.

Segatüüpi uriinipidamatus – korraga ilmnevad nii pingutusuriinipidamatus kui ka sunduriinipidamatus.

 

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid