Seda, et lapse nutiaega tuleb piirata, teab vist küll iga lapsevanem, ent kui paljud piiravad iseenda nutiseadme kasutust? Uurisime psühholoog-pereterapeut Kätlin Konstabelilt, kuidas mõjub lapsele see, kui vanem ühtelugu oma telefoni kaob.
Üha enam torkavad tänavapildis silma lapsevanemad, kes võsukesega tegelemise asemel telefoni sõrmitsevad, olgu siis lapsevankrit lükates, lapsega mänguväljakul olles või restoranis toitu oodates. Vaevalt koduseinte vahel oma nutikasutust rohkem piiratakse. On ilmselge, et vanema tähelepanu on siis hajunud, mistõttu kannatab nii lapse füüsiline turvalisus kui ka emotsionaalne heaolu.
Lapsevanemad ei ole kohal
"Üks asi on loomulikult see, kas vanem saab nendel hetkedel last jälgida. Või kas ta suudab ennustada, mis võib lapsega juhtuda. Näiteks sõidutee ääres peab vanem suutma ette näha, et kui laps teeb kolm sammu tee poole, siis tekib väga ohtlik olukord. Kui aga vanema tähelepanu ja emotsioonid on mujal, siis ta ei suuda neid olukordi ette näha. Ta ei suuda ka lapsega rääkida," arutleb psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel. "Teine teema on, et mis märgi jätab see lapse vaimsele arengule. Kui nii on üks-kaks korda, siis selle saab pärast heastada, aga kui see on nõnda aastaid, siis seda enam nii lihtsalt ei heasta."
Iseloomustamaks nähtust, kus lapsevanem pöörab rohkem tähelepanu elektroonikaseadmele kui enda lapse ohutusele ja vajadustele, on kasutusele võetud lausa omaette termin: häiritud vanemlus. Kätlin Konstabel selgitab, et häiritud vanemluse korral ei ole ema või isa tegelikult vanemana kohal: "Füüsiliselt on ta kohal ja võib-olla õiendab lapsega, kui too sõna ei kuula, aga tegelikult tajub laps suurepäraselt, et päris kontakti vanemaga sellel hetkel ei ole."
Lisaks muutub vanem tähelepanu hajudes väga ebajärjekindlaks ning võib lapse tegevusele liialdatult reageerida, isegi kui ta on varem mõelnud, et püüab olla lapsevanemana hea kuulaja või hästi selge piiride seadmises. "Piiride seadmine eeldab vanemalt niigi suurt pingutust, kui laps jonnib või midagi nuiab – kuidas siis endale kindlaks jääda, ongi omaette kunst –, aga kui vanema fookus hajub, on see hoopis keeruline," leiab psühholoog. "Lapsed harjuvad tähelepanu nõudma, aga ühel hetkel tekib neil tunne, et nad nagunii seda ei saa, neist on kõigil ükskõik. Ja kui on üles kasvatud keskkonnas, kus lapsest justkui keegi ei hooli, telefon on alati tähtsam, siis toob see kaasa palju käitumis- ja meeleoluprobleeme."
Mida laps tegelikult vajab
See, kuidas vanem lapse vajadustele reageerib, määrab ära, missugune kiindumussuhe nende vahel tekib, kusjuures võtmeküsimuseks ongi siin kohalolu. "Kas ma reageerin lapsele, kas ma tegutsen temaga koos, kas ma suhtlen temaga? Niisama füüsiline kohalolemine ei ole veel suhtlemine," rõhutab Kätlin Konstabel. "Kui näiteks vanem ja laps lähevad mänguväljakule, et koos mängida, siis peakski see olema koos mängimine, mitte see, et üks on telefonis ja vahepeal tõstab kühvliga kahte liivakoogikest. Laps saab aru, et vanema fookus on mujal, ega ta loll ei ole."
Kui laps tajub, et vanema mõtted on eemal, siis ta hakkab tähelepanu nõudma: lööb lärmi, nutab või teeb midagi muud olenevalt vanusest. "Ja kui ta näeb, et see ei toimi või toimib ainult vahetevahel, siis kujunebki ärev kiindumussuhe, mis ei ole sugugi mõnus," räägib psühholoog ja selgitab, et see pärsib lapsel nii sotsiaalsete oskuste kui ka eneseregulatsiooni arenemist, sest nendele panebki aluse see, kas inimesel on päris pisikesest peale olnud keegi, kellele ta võib iga hetk kindel olla.
Loe edasi ajakirjast...
