Oma unedes reisime me kõik. Ent kui rännukihk tuleb peale ilmsi ja me samal ajal sügavalt magame, on see unes käimine. Kas kuutõbised kõnnivad katuseharjal ainult filmides või ka tegelikult? Asjasse toob selgust Sakala unekeskuse unearst Heisl Vaher.
Unes kõndimine, unes rändamine, rahvasuus kuutõbi. Ega see õigupoolest tõbi olegi, vaid suhteliselt healoomuline unehäire, kui sellega kaasnevad ohud välja arvata.
Vanast ajast peale on usutud, et kuutõbine kipub rändama ja ronima ainult täiskuu ajal.
"Meditsiinikirjanduses ei ole toodud esile seost täiskuu ja unes kõndimise ning üldse magamise vahel, aga me ei saa välistada, et mingil määral võib Kuu meie elu siiski mõjutada," nendib unearst Heisl Vaher. "Aga ainsaks süüdlaseks täiskuud küll pidada ei või, et me rahulikult magada ei saa – tegelikult peaksime ikka saama."
Selge see: kui ainult täiskuu meid mööda katuseid kondama paneks, siis näiteks alates 21. märtsist rändaksime kõik öösiti katuseharjadel ja ehk pühiksime ühe soojaga ka korstnad ära.
Kõige sagedamini lapseeas
"Unes kõndimine ehk somnambulism on unehäire. See moodustab koos unes rääkimise ja unesegasusega justkui ühe valdkonna, kuna need tekivad öö esimeses pooles, valdavalt kella üheteistkümne ja kella kolme vahel. Sellel on oma põhjus: meil on magades kindel unearhitektuur ehk see, kuidas uni kulgeb, on aju poolt täpselt paika pandud," selgitab dr Vaher.
Unetohter ütleb, et normaalselt peaksime õhtul pärast põhkupugemist magama jääma vähemalt 15–20 minutiga. Siis läheme teise unefaasi ja sealt edasi kolmandasse. See on sügav uni, mille ajal kipub tekkima ka unes kõndimine.
"Kuigi unesrändajate hulgas on ka täiskasvanuid, on sageduse järgi tavaliselt uneskäijad alla kümneaastased lapsed ning sellel on enamasti perekondlik taust. Lastel on eriti palju sügavat und, sest sellel ajal eraldub rohkesti just selles eas vajalikku kasvuhormooni – lapsed ju kasvavad. Selles mõttes on siin loogika sees: lapseeas, kui on palju sügavat und, ilmneb rohkem selliseid häireid, kus tehakse tegemisi, mis ei ole magades tüüpilised."
Pärilikkusel ainult üks osa
Tohter toonitab, et kuigi on olemas nii-öelda perekondlikud uneskõndijad, pole unerände ajendiks sugugi ainult pärilik soodumus, kuigi oma mõju sellel ju on.
"Geneetiline soodumus mõjutab meie elu umbes 20 protsendi ulatuses, ülejäänu aga tuleb keskkonnast. Unehäired, sealhulgas unes kõndimine, on seotud ka muude teguritega. Üks neist on kindlasti unepuudus. Näeme ju oma silmaga lapsi ja noori, kes on veel õhtul hilja kaua nutiseadmes. Mida rohkem magamine on häiritud – ebapiisava pikkuse, ebaühtlase alguse ja lõpuga ning pikitud ärkamistega uni –, seda rohkem on nendel lastel unes kõndimist ja unes rääkimist, samuti segasust ärkamisel."
Kuubitõbiseid oli ka enne nutiseadmeid, ent need annavad rahutule unele rahutust juurde.
Loe edasi ajakirjast...
