Paljudes lapse arengut käsitlevates teostes rõhutatakse kindla päevarütmi vajalikkust. Miks see nii tähtis on ja kuidas seda saavutada? Mis rolli üldse mängib rütm lapse kujunemises?
Rääkides rütmi tähtsusest lapse arengus, alustab lastearsti haridusega viie lapse ema, praegune Tartu Waldorfi kooli arst ja õpetaja Anne Silbaum päris algusest. "Kui küsida, mis asi rütm üldse on, siis võib öelda, et rütm on elu kandja. Inimese keskosa põhiorganid süda ja kopsud on täiesti rütmilised ja nii saadab rütm meid sünnist surmani: vastsündinu esimesest hingetõmbest kuni surija viimse väljahingamiseni kannab inimene endas elushoidvat hingamisrütmi koostöös südamerütmiga."
Rutiin annab turvatunde
Anne Silbaumi sõnul on rütm kasvavale organismile ääretult oluline. "Igasugune rütmiline korrapära lapse igapäevaelus, kus mitmesugused tegevused vahelduvad puhkepausidega, mõjub lapse organismile ja tema konstitutsioonile tugevdavalt," kinnitab ta, lisades, et kindel rütm toimib lausa haiguste ennetajana. "Meie täiskasvanutena võime ju olla öösel üleval ja päeval magada, meil on see vabadus, ehkki see mõjub täiskasvanutelegi pahasti, aga laps pole veel välja arenenud ja tal on vaja kujunemiseks rütmi, see toetab teda," räägib arst.
Kindel päevarütm on tähtis muu hulgas järgmistel põhjustel:
- see toetab füüsilist tervist, aidates paika seada sisemise kella;
- annab lapsele turvatunde: ta teab, mida ja millal oodata;
- arendab tahet: kindlad harjumused õpetavad, et elus on asju, mis tuleb lihtsalt ära teha, olgu selleks parasjagu soovi või mitte.
Dr Silbaumi hinnangul muudab kindel päevakava kergemaks nii vanema kui ka lapse elu. Mida täpsemalt ja enesestmõistetavamalt see paigas on, seda vähem on rahulolematust, kauplemist, jonni. Ometi ei maksa režiimiga ka liiale minna: minuti pealt paika pandud päevaplaan tekitab nii vanemale kui ka lapsele asjatut stressi, selle asemel võiks koostada tegevuste kondikava, mida annab vajaduse järgi timmida.
Tegevus vaheldugu puhkusega
Nagu öeldud, peab Anne Silbaum parimaks niisugust päevarütmi, kus aktiivne tegutsemine vaheldub puhkamisega. Seejuures võib viimane tähendada ükskõik millist rahulikumat tegevust, nagu koos meisterdamist, muinasjutu rääkimist, ettelugemist või uinakut. Kellaajaliselt võiksid paigas olla ärkamise, söömise ja magamamineku ajad ning kõige parem oleks, kui need oleksid samad nii kodu- kui ka lastehoiu-või koolipäevadel.
Et üleminek ühelt tegevuselt teisele oleks sujuvam ja laps jõuaks end ümber lülitada, võiks kasutusele võtta kindlad märguanded. Näiteks mänguaja peatset lõppu võib tähistada lause "On viimase mängu aeg", söögiajale aitab häälestada lühike salm ja kätepesu, magamajäämist hõlbustab kindel une-eelne rutiin, kusjuures lõunauinaku rutiin peaks ööune omast erinema.
Loe edasi ajakirjast...
