Mida rohkem tekib võimalusi oma tervist uurida, võrrelda ja korrastada ning mida enam leiutatakse erinevaid "hädavajalikke vidinaid", et saada ja jääda (kaasaegselt) terveks, seda paanilisemalt hakkame jälgima pisimaidki eripärasid. Ilmselt on vahel tervislik endalt küsida - kuidas varem hakkama saadi? Näiteks siis, kui lapsed tatsasid ringi paljajalu või täiesti tavalistes jalatsites. Loodetavasti aitab alljärgnev artikkel mõista, kuidas arenevad lapse jalad; millal on tarvis kõrvalist abi ja millal lihtsalt aega.
Tallinna Lastehaigla lasteortopeed Silvia Nittim jagab arvamust, et liiga palju kiputakse ennast ja oma lapsi teistega võrdlema ning unustatakse ära kõige olulisem - me kõik areneme erinevalt: "Laste jalgu vaadates tuleb kindlasti vahet teha, missugune laps vajab ortopeedilisi jalatseid; missugune on füsioloogiline jalg, mis areneb normaalselt, kuid pole vastavuses meie ilumeelega, ei vasta ettekujutatud normile. Näiteks Iirimaal ja Inglismaal kutsutakse lapsed alles 8 aasta vanuses ortopeedi juurde nõustamisele. Kuni jalad kasvavad, on neid võimalik toetada ja arendada."
Korrigeerivate jalanõudega ei tohi üle pingutada
Dr Nittim hoiatab ohu eest, mil füsioloogiliste jalgade korral kiputakse jalgu korrigeerima kingadega. Kui lapsel on hommikust õhtuni väga head kingad jalas, siis tema jalalihased ei arene ja efekti asemel tekib defekt.
"Olen näinud lapsi, kellele kohe hommikul pärast ärkamist pannakse ortopeedilised sandaalid jalga, siis minnakse õue ja sandaalid vahetatakse ortopeediliste saabaste vastu, pärast kodus pannakse jälle ortopeedilised sandaalid... Aga millal saavad lihased areneda? Üks täiesti tavaline võrdlus - kui inimesel on käsi nõrk, siis ta saab aru, et nüüd peab lihaste tugevdamiseks ja arendamiseks hakkama palli pigistama. Aga selle asemel, et jalalihased tugevneksid, pannakse jala ümber hoopis mudel, mis takistab lihaste arengut, ning tegelikult tehakse kahju."
Piltlik ettekujutus
"Mina olen harjunud joonistama ja samas ka rääkima, siis on lastevanematel alati kõik piltlikult selgeks saanud," võtab Silvia Nittim valge paberilehe ning pastaka ja asub laste jalgu joonistama.
"Kui laps sünnib, siis on tal O-jalad. Nii on 100%liselt kõikidel tervetel vastsündinutel. Hetkeks, mil tita hakkab end püsti ajama, on jalad läinud sirgeks 95% lastest. Ülejäänud 5% on need, kes tõusevad liiga vara üles ja O-jalad hakkavad süvenema, eriti nendel lastel, kes põevad rahhiiti või veel ühte ortopeedilist haigust. Kujutame ette, et sirge jalg ongi piltlikult sirge kriips. Tegelikult hakkavad laste jalad vajuma X-i, vajumine tekib põlve- ja hüppeliigese kohale. See ongi see, mis petab ära - jalg meenutab lampjalga, vajub hüppeliigesest sissepoole.
Mures vanemad kastavad lapsi jalgupidi vette või värvi sisse ja lasevad paljal põrandal kõndida, et vaadata, kas võlv on olemas või mitte. Võlvi arenguga on nii, et esimesed 3 eluaastat jalapõhjalihased alles arenevad ning seal on paks rasvapadjand, võlvi ei peagi olema. Kõhnemal lapsel on seda märgata, paksemal mitte. Kui sellele lisandub äravajumine, siis võlvinatuke ongi kadunud ja jalg näeb välja nagu lampjalg. Kui laps istub toolil, jalad rippu, on võlv näha.
Loe edasi ajakirjast...
